/nginx/o/2021/07/29/13953168t1h1ae5.jpg)
Jalgpall ja nutitelefon. Ei tundu, et neil kahel suurt midagi ühist oleks. Aga kui need ühendada, võib juhtuda midagi maagilist. Nimelt on tänu ühele rakendusele, mille tarkvara analüüsib jalgpalluri võimeid, avanenud mitmel noorel jalgpalluril unistuste võimalus mängida oma oskuste kohaselt kõige kõrgemal tasemel.
Lugu ilmus ajakirja Jalka juulikuu numbris.
Suhtusin sellisesse rakendusse esialgu skeptiliselt ja võimalik et eestlasena tasubki nii uskuda. Vaevalt et siinmail kellegi talent tähelepanuta jääb. Eesti tippklubide spordidirektorid jälgivad hoolega noorteliigasid, Eesti noortekoondistes mängimine avab samuti uksi. Viimaste aastate jooksul on noored eestlased otse kodumaalt liitunud Inglismaa, Itaalia, Portugali ja Saksamaa noorteakadeemiatega. Kuid maailma jalgpalli tippu kuuluvates riikides võib jääda nurga taga elav talent märkamata.
Kuigi vaatluse alla oleks võinud võtta eri rakendusi, keskendun selles artiklis enim AiSCOUTi pakutule. Tegu on rakendusega, kuhu mängija saab üles laadida oma videoid, misjärel tarkvara hindab sooritust ja päris inimene annab tagasisidet.
Just AiSCOUTi rakendust kasutades on maailmas vähemalt üks A-koondis mängija võrra rikkam. Reef Peries on noor jalgpallur, kes Inglismaal pallides kindlasti kohalikku A-koondisesse ei küündinud, aga noormees võib tänu oma päritolule esindada Sri Lanka koondist ja nii just läkski!
Tegu polnud kuidagi nurgataguse sündmusega – seda kajastas ka hinnatud väljaanne Forbes. Reefi isa Darren on rakenduse juht, kellel tuli mõte samamoodi nagu Eesti idufirmadel – kus viga näed laita, seal tule ja aita! Tema poeg mängis noorteklassis Tottenham Hotspuris, kuid ühel hetkel klubi temas järgmiseks sammuks ainest ei leidnud. Darren märkas, et talendiotsijad olid siiski Reefist intrigeeritud ning et selles valdkonnas on vähe andmeid ja potentsiaalselt palju kliente.
Ei tasu arvata, et tegu on isa-poja projektiga, mille eesmärk oli saada pojale koht Sri Lanka A-koondises. Ambitsioonidest annab märku see, et teiste seas liitus tiimiga Gareth Hall, kes on endine Walesi koondise mängija ja esindas klubikarjääri jooksul pikalt Londoni Chelseat. Oodatult ülistas ka tema Forbesile rakenduse häid külgi.
Positiivseid näiteid leidub peale Periese veel. Näiteks Ben Greenwood läks rakenduse abil katsetama Londoni Chelseasse, veetis klubis kümme nädalat, kuid seejärel liitus hoopis AFC Bournemouthiga. Mõned kuud hiljem esindas ta Iirimaad U19 vanuseklassis.
Rakendust avades pean sisestama oma sünniaja. Kuna äsja täitus 30. eluaasta ja rakenduse kalendrisüsteem pole kõige sõbralikum, siis peab omajagu aega kalendris liikuma, et nõukogude aja lõppu jõuda.
Edasi on kõik üsna ennustatav ja standardne. Pildi saab sisestada, aga ei pea. Märgin ära soo, kodakondsuse, kodulinna. Jalgpalli puhul tundub loogiline sisestada oma eelistatud jalg, samuti pikkus ja kaal. Samuti peab valima positsiooni. Olen ankeeti täites valiv, aga teatud katsetele kvalifitseerumiseks peavad olema täidetud kõik lüngad.
Minu valitud positsiooniks osutub keskkaitsja, aga nimekirjast leiab kõik peamised rollid väljakul. Ainsa üllatusena on seal valikus ka «kohtunik»! Kuigi tegutsen Eesti meistrivõistlustel ka kohtunikuna ja ühe toreda projekti raames õnnestus kunagi Soome tugevuselt neljandas liigas käia, siis tundub üsna vähe tõenäoline, et selle rakenduse abil otsivad alaliitude kohtunike juhid endale potentsiaalseid vilemehi piiri tagant.
Aga nüüd katsete juurde. Alustuseks tuleb teha viis katset:
Kui sportlik varustus tundub katsete sooritamise puhul üsna loogiline, siis tasub tähele panna, et esimese nelja katse puhul on vaja ühte, sprindi puhul kahte jalgpalli.
Katsetele saab esialgu tagasisidet tarkvaralt, aga edukaid videoid vaatab läbi ka spetsialist! Eduka video alla liigitub klipp, mis on rakendusele nii-öelda loetav. Mina ei suuda oma randmevigastuse tõttu teha määrustepärast kätekõverduste videot, hoolimata enam kui kümnest katsest.
Tagasiside on üllatavalt positiivne. Liigagi. Teen ühe sprindi üsna minimaalse soojenduse pealt pigem kehvades ilmaoludes, kuid rakenduse sporditeaduse juht teatab: «Well done! Good attempt.»“ (Inglise keeles: «Hästi tehtud! Hea katse.») Sellele lisanduvad küll laused, mis annavad märku, et ma võiksin oma tulemust parandada, ja sporditeadlane annab mõistliku juhtnööri sprindi lõpus mitte aeglustada.
Samas kui vaadata skaalat ja võrrelda seda telefoniaku täitumisega, siis tundub, et aku on pigem tühi… samas on kirjas hinnang good, mis tundub ühtpidi positiivne, aga samas jätab õhku küsimuse, milliseid ülivõrdeid kasutatakse päriselt kiirete inimeste puhul.
Kui füüsilised katsed on läbitud, siis on võimalus kiigata rakendusest võistkondade testimisvõimalusi. Juunikuu keskpaiga seisuga on väga aktiivne Inglismaa klubi Burnley, kes otsib endale akadeemiasse mängijaid. Samuti otsib mängijaid esindusnaiskond. Katse pole küll hetkel avatud ja lisaks peab vastama tingimustele. Näiteks esindusnaiskonna puhul on vaja edukalt läbida eespool mainitud viis katset, täita ära kogu oma profiil (mitte valikuliselt) ja olla vähemalt 16-aastane. Artikli kirjutamise ajal on katse veel «lukus» ja märgitud on, et proovimine on tulekul, kuigi täpsustatud pole ei algus- ega lõppkuupäeva. Selline poolik info päris paljude testide kohta on peamine asi, mis rakenduse kasutamise vältel negatiivse poole pealt silma jääb.
Burnley meeskond pole ainus hinnatud Inglismaa klubi, kes katseid korraldab. Kui näiteks Ben Greenwood käis katsetel Chelseas, siis artikli kirjutamise ajal on rakenduses võimalus valida katseid Nottingham Forestis, West Ham Unitedis ja isegi Kreeka klubis Olympiacos. Enamik keskendub minust kaks korda noorematele inimestele. Näiteks üks West Hami katse on 4–11-aastastele! Alaliitudest on esindatud Sri Lanka oma.
Eesti spordidirektoritega vesteldes selgub, et videod võivad edasi anda nii-öelda pooltõdesid.
FCI Levadia spordidirektor Sergei Pareiko arvab, et mängija omadused tulevad kõige paremini välja ikka mängides. «Video kindlasti kõiki asju ei näita. Oskused tulevad välja ikka siis, kui näen, kuidas ta mängib ja tegutseb stressiolukordades. Samas tasub tähele panna, et ühe mängija kõik omadused ei tule välja ühes mängus. Minimaalselt peab vaatama kolme mängu, videost näiteks ühte neist. Sest võtame näiteks kaitsja – ma tahan näha, mida ta teeb ja kus ta asetseb, kui tema võistkond ründab. Kas ta juhendab, kas ta ennustab midagi, kui pall on teisel poolel. Neid nüansse on palju. Aga skautinguvideod jätavad mingisuguse üldmulje.»
Tasub tähele panna, et ühe mängija kõik omadused ei tule välja ühes mängus. Minimaalselt peab vaatama kolme mängu.
FCI Levadia spordidirektor Sergei Pareiko
Individuaaltreeningute videotesse Pareikol suurt usku pole. «Neid videoid liigub, aga kui vastast ei ole… igaüks võib ilma vastaseta osata midagi head teha ja sellest video kokku lõigata. Mingisuguse aimu tema tehnikast võib saada, aga ei enamat. Aga mida rohkem mängijat vaatad ja erinevate nurkade alt tundma õpid, seda paremini hakkad teda mõistma. Olulisel kohal on ka elu väljaspool platsi.»
Paide Linnameeskonna spordidirektori Gert Kamsiga vesteldes on samuti aru saada, et videod on küll informatiivsed, aga ei asenda kuidagi mängija oma silmaga hindamist. «Suures pildis ütlen ma täna, et tahaks ikka väga seda mängijat näha. Tähiste vastu midagi näeb, füüsilisest võimekusest saab ka aimu, aga ei enamat.»
:format(webp)/nginx/o/2019/12/09/12797123t1h5020.jpg)
Kams kirjeldab ka, kuidas ta mängijaid klubisse leiab. «Tavaliselt näeb see protseduur välja nii, et otsid mängijat kindlale positsioonile. Seejärel peab ära kirjeldama, milliste omadustega mängijat üldse otsid. Neid aspekte on väga palju. Väravavahid jätan võibolla sellest arutelust välja, aga vaatame näiteks kitsamalt kaitsjaid. Iga klubi, nii Eestis kui ka maailma tipus, kirjeldab ju ära, kas ta otsib endale keskkaitsesse näiteks Virgil van Dijki sugust mängijat või kas äärekaitsesse on vaja mängijat, kes suudab ka tsenderdusi trahvikasti viia. Samuti on kaitsjate puhul väga oluline nende intensiivsus. Kõik need omadused individuaalse videoga kahjuks välja ei tule,» nendib Kams.
Kams ja Paide Linnameeskond on loonud usaldusväärse agentide võrgustiku. «Eelisjärjekorras suhtlen nendega, kelle kaudu on tulnud häid mängijaid. Aga loomulikult on muid tööriistu, näiteks Wyscout ja InStat, mis annavad head informatsiooni. Lisaks saadavad agendid oma mängijatest klippe. Aga minust ja sinust saab ka hea klipi kokku lõigata (Kams pole mind mängimas näinud, mistõttu siinkohal ta eksib – toim.). Lisaks käib klubi mängijat otsides läbi ka nii-öelda lihtsamaid ja loogilisemaid kanaleid ja küsib endalt küsimusi. Kui Transfermarkti lööd nime sisse ja mängija on igal aastal klubi vahetanud ja vähe mänginud, siis peab ju sellel mingi põhjus olema.»
Videoanalüütikuna FC Flora ja Eesti A-koondise juures tegutsev Ants Jaakson suhtub Jalkaga suhelnud triost sellisesse rakendusse oodatult kõige positiivsemalt. Kui tutvustan talle mõne sõnaga AiSCOUTi, siis pole see Jaaksonile tegelikult võõras. «Paar kuud tagasi lugesin ka selle kohta. See on mängijatele väga hea viis enda reklaamimiseks. Mõne mängija puhul on keeruline üldse pildile saada, aga see annab võimaluse end suurklubile näidata, sest skaudid igale poole ei jõua.»
Kuigi Jaakson on rakendusest vaid põgusalt lugenud, ei näe ta selles midagi negatiivset. «Ainult positiivne, ei näe mitte midagi halba. Automatiseeritud testid, arvutab välja sinu reitingu. Kui seal on kõigil sama rada ja tingimused, siis on ju väga hea. Peaasi et see number pädev oleks.»
Minu telefon ja e-postkast on hetkel pakkumistest tühi. Aga minu number ilma kätekõverdusteta on 0,12 (national rating score). On see 1 või 100 palli skaalal, ei tea. Aga uskuge mind, sellest vähem saada tundub keeruline. Nii et kel suvel aega ja huvi, siis tee paremini!
