/nginx/o/2011/06/01/606586t1hfd1b.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2011/08/16/709824t1hcc40.jpg)
Igapäevaselt spordiga tegelevad inimesed teavad, et Eesti sport ei püsi kaugeltki hästi toimival süsteemil – tegelikult annavad tohutu panuse haritud treenerid, kes peavad oma ametit hobikorras.
Treeneritel tuleb tööle ise peale maksta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ligi kolmandikul neljanda ja viienda kategooria treeneritel pole töölepingut ja nad kulutavad treeneritööks isiklikke sääste.
Riigikontrolli auditi käigus tehtud küsitlusest selgub, et 60 protsenti neljanda ja viienda kategooria treeneritest ei leia juhendamiseks piisavalt aega. Sama suur osa peab puudulikuks ka oma töö tunnustamist ja elutingimusi. Samal ajal peavad tippsportlased oma treeneri pädevust maailmatasemele küündivaks.
Seega teevad Eesti treenerid tipptasemel tööd, kuid ei saa vastavat palka. Samadel teemadel on räägitud aastaid ja seda on arutatud mitmel spordikongressil. Tulemusi aga pole.
Kultuuriminister on lubanud, et lähiajal korraldatakse treenerite probleemide selgitamiseks ümarlaud. Kuid arusaamatuks jääb, millega on tegeletud kõik need aastad. Ministri tähelepanek, et spordiregistris on üle 3500 treeneri, kes saavad vastavat koolitust kutse omandamiseks ja selle tõstmiseks, kõlab küünilise udutamisena.