KUULSUSTE HALL ⟩ Esimese eestlasena suure slämmi turniiri finaalis

Toomas Leius mänguhoos (1960. aastate algus). Foto: Gunnar Vaidla/Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

1959. aasta juulikuu esimestel päevadel üllatas tallinlane Toomas Leius kogu tennisemaailma, võidutsedes esimese NSV Liitu esindanud mängijana Wimbledoni noorteturniiril. Kasutades mängimiseks Tartu Dünamo vabrikus valmistatud reketit, jõudis Leius kindlalt välja noormeeste üksikmängu finaali ning alistas seal tulemusega 6:2, 6:4 hilisema US Openi poolfinalisti, brasiillase Ronnie Barnesi. Alguse sai üks pikk ja tummine teekond maailma tenniseareenidel.

Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum avaldab koostöös Postimehega loo igast Eesti spordi kuulsuste halli avaliikmest – seega on tulemas 50 artiklit eelmise sajandi kõige silmapaistvamatest sportlastest ja sporditegelastest. Käesolev lugu on järjekorras 22.

Seda teekonda alustas Kadriorus sirgunud Leius, kes tähistab sel nädalal 80. sünnipäeva, kodusest Tallinnast. Harrastades esialgu võrdselt lubavalt nii sporti kui ka muusikat, jõudis ta siiski õige pea treeningutele Eesti tennise suurmehe Evald Kree käe alla ja sealtpeale oli valik kindel. Tennisemäng sobis kiirelt edasi arenevale, taktikaliselt taiplikule ning analüütilise loomuga noormehele lihtsalt hiilgavalt!

Toomas Leius kuulab treener Evald Kree juhiseid (1959). Foto: Gunnar Vaidla/Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

Kompenseerides tehnika ja taktikaga seda, mis füüsilises võimsuses ehk puudu jääda võiski, pälvis Leius oma esimese üksikmängumedali NSV Liidu täiskasvanute meistrivõistlustelt juba 1957. aastal, olles siis ise kõigest 16-aastane.

Suure riigi tippu jäi ta edaspidi püsima pikkadeks aegadeks. Ta oli mitmel hooajal üleliiduline esireket, samuti kaunistavad tema karjääri kümned NSV Liidu meistrivõistluste medalid. Eriti veenvat mängu näitas Leius 1963. aastal, kogudes NSV Liidu rahvaste spartakiaadilt suisa neli kuldmedalit (nii üksik-, paaris- ja segapaarismängus kui ka võiduka Eesti koondise koosseisus)!

Eesti Spordi Kuulsuste Hallist

Eesti Spordi Kuulsuste Hall avati Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis 2020. aasta oktoobris ning selle avaliikmeteks valiti 50 eelmise sajandi silmapaistvaimat Eesti sportlast-sporditegelast. Suurejooneline kuulsuste hall asub füüsilisel kujul Tartus, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis ning lisaks sellele on muuseumis võimalik nautida veel erinevaid atraktsioone, püsinäitust «Eesti Spordi Lugu» ning tellides erinevaid haridusprogramme.

NSV Liidu koondise ridadesse mahtus Leius aastail 1958–1973, pidades muuhulgas kokku 46 matši NSV Liidu Davis Cupi koondise eest ning võites medaleid EM-võistlustelt ja universiaadidelt.

Lisaks osales ta mitmetel rahvusvahelistel turniiridel. Parima tulemuse üksikmängus sai Estonian Blond, nagu teda välisajakirjanduses kutsuti, kirja 1964. aastal Queens Clubi muruturniiril Inglismaal.

Toomas Leius koos treener Evald Kreega (1960. aastate algus). Foto: Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

Pääsedes sellel maailma tennise ühel legendaarsemal turniiril finaali, alistas Leius oma teel teiste seas kunagise maailma esinumbri, mehhiklase Rafael Osuna. Finaalis andis eestlane aga tulise lahingu veel teiselegi maailma esireketi staatust nautinud mängijale, austraallasele Roy Emersonile, kaotades selle kohtumise lõpuks ainult 10:12, 4:6.

Apartheidipoliitika kütkeis

Võimsas hoos oli Leius ka 1965. aasta Prantsuse lahtistel meistrivõistlustel, jõudes seal üksikmängus veerandfinaalini, kuid siis sekkus – paraku ajastule omaselt! – spordiradadele poliitika ja nõukogude spordiametnikud survestasid teda edasimängimisest loobuma.

Toomas Leius (28. august 1941)

• Prantsuse lahtiste meistrivõistluste finalist (1971)
• Prantsuse lahtiste meistrivõistluste veerandfinalist (1965)
• 10-kordne NSV Liidu meister
• 23-kordne Eesti meister
• Kolmekordne Eesti aasta sportlane (1961, 1963, 1965)

Leiuse vastaseks veerandfinaalis pidi nimelt saama lõuna-aafriklane Cliff Drysdale ja seda mängu ei tahtnud ametnikud lubada, sest NSV Liit boikoteeris neil aegadel rahvusvahelisel spordiareenil Lõuna-Aafrikat, tuues põhjuseks sealmail viljeldud apartheidi ehk rassilise eraldatuse poliitika. Kuna sellisel poliitilisel ettekäändel mängimisest loobumine poleks olnud reeglite järgi mõeldav, toodi NSV Liidu poolelt ametlikult vabanduseks Leiuse «jalavigastus».

Suure slämmi finaalis

Veelgi pikemalt õnnestus Leiusel Prantsuse lahtistel mängus püsida 1971. aastal segapaarismängus, kus meie mees pääses koos šotlanna Winnie Shaw’ga koguni finaali – seda esimese eestlasena suure slämmi turniiridel üldse. Seal saadi 6. juunil kokku kodupubliku toetust nautinud Prantsuse paariga Françoise Dürri Jean-Claude Barclay'ga, kellele kuuluski selles kohtumises võit resultaadiga 6:2, 6:4.

Pärast oma eduka sportlasteekonna lõppu ja üleelamisi isiklikus elus on Leius pikalt tegelenud treeneritööga, juhendades muuhulgas Eesti naiskonda ning tegutsenud tulemuslikult mitmes paigas väljaspool Eestit.

Lisalugemist

• Henno Linn «Eesti Dünamo ajalugu. 1. raamat» (Tallinn 2017)
• Jaan Jürine, Ants Põldoja «Eesti tennis 90» (Tallinn 2003)