Võrkpallikoondise kapten ei oska müstilisi ärakukkumisi seletada

Eesti meestel polnud täna palju põhjust rõõmustamiseks. Foto: Sander Ilvest

Eesti võrkpallikoondise kapten Ardo Kreek tegi pärast EMi avamängu kaotust Lätile ajakirjanike ette jõudes sügava ohke: «Kohati mängisime täitsa ilusat mängu...»

Aga 1:3 allajäämisest see ei päästnud. 

«Olid mingid imelikud ärakukkumised, ei oska neid kuidagi seletada. Tulid sisse mõõnad, kus läks neli-viis-kuus punkti järjest kaduma. Geimi lõppudes saime oma mängu tööle, aga see on veidi hilja,» tõdes Kreek. 

«Igas geimis mängisime pool päris kenasti. Suutsime oma mänguplaanist kinni pidada ja teha normaalselt oma asju. Ma ei tea, mis vahepeal kuskil juhtub. Eks iga üks peab natuke rahulikult sisse-välja hingama ja mõtlema, mida saaks paremini teha.»

Kapten tunnistas, et väike värin võis Saku suurhalli peaaegu täismaja publiku ees tekkida. Ent pikas plaanis tulnuks metsik toetus enda kasuks kallutada. Kahjuks nõnda ei läinud.

«Vägev! Tõesti vägev! Iga mängija unistus, et väike nurk kuulub lätlastele ja ülejäänud saal on sinine. Täiesti lust oli mängida. Mingi kramp võib tulla, aga võiks sellest üle saada – kõik on ju sinu poolt,» kiitis Kreek pöidlahoidjaid. 

Kogenud keskblokeerija masti maha ei lase. «Sellisel tasemel ei saa lubada nii suuri ärakukkumisi. Nii lihtne ongi. Kõik peavad natuke juurde keerama. Peame leidma stabiilsuse. Nagu Tallinna tänavad: natuke auklik võib olla, aga mitte nii, et ühe geimi võidame kümnega ja teise saame pähe,» vaatas Kreek järgmistele mängude suunas. 

Eesti resultatiivseimana 21 punkti toonud Oliver Venno tunnistas samuti, et head mängurütmi rikkusid liiga suured mõõnad. 

«Sama juhtus ka kontrollmängudes. Meil tulevad millegipärast sisse augud, kust me ei suuda kohe välja tulla. Okei, üks-kaks punkti läheb ära, aga meil satuvad sisse viiesed seeriad. Nendest tuleks kuidagi lahti saada,» märkis diagonaalründaja. 

Turniiri eel räägiti palju sellest, kuidas suudavad Kert Toobali puudumisel sidemängija positsioonil hakkama saada sel tasemel kogemuseta Robert Viiber ja Renet Vanker. Mõlemad said täna ka võimaluse. Otseselt vahele kumbki ei jäänud, aga...

«Kokkumängu on ju tegelikult harjutatud küll. Ka nende sidemängijatega. Ma ei tea, mis sai täna otsustavaks. Mul oli hea enesetunne. Teiste kohta ei oska midagi öelda. Kas tõesti oli see läbipõlemine? Ei oska kommenteerida,» arutles Venno. 

«Tõste oli täitsa enam-vähem. Eks ikka tuleb ebaklappi ka sisse, aga ei usu, et selle taha jäi. Aga võib-olla jäi ka. Väljakult näed üht, kõrvalt muud. Treenerid vaatavad terve öö videot ja homme või ülehomme saame targemaks.»

Temporündaja Timo Tammemaa: «Kiire pilguheit statistikale näitas, et Läti oli parem ainult blokis, numbriliselt. Muu oli suhteliselt võrdne. Eks lihvime kokkumängu kogu aeg ja proovime üksteist aidata.»