Noor Eesti sidemängija kergitas saladuseloori: EMi avamängu rikkus tervisemure, mitte pinged

Robert Viiber esiplaanil. Foto: Sander Ilvest

Kui selgus, et ülikogenud Kert Toobal ei saa Eesti koondist kodusel võrkpalli EMil aidata, kerkis küsimus: kuidas saavad hakkama sidemängijad, kel sel tasemel kogemus puudub? Mõlemas senises partiis põhiraskust kandnud Robert Viiber avaldas, et ta peab lisaks sportlikule poolele leidma tasakaalu ka tervisega. 

Kolmapäevases kaotusmängus Läti vastu müttas 24-aastane mängujuht esimesed poolteist geimi, kuniks teda toodi asendama veelgi noorem Renet Vanker. Tänases lahingus Slovakkia vastu oli Viiber juba oluliselt enesekindlam. Ta käis pingil vaid episoodiliselt ja aitas Eesti mesimagusa 3:2 võiduni. 

«Kusjuures ma ei põdenud üldse, aga esimene mäng läks mul puhtalt aia taha diabeedi pärast. Ma ei saanud veresuhkrut kontrolli alla. Aga tänane oli hoopis teistsugune. Kõik oli kontrolli all ja tundsin end platsil kohe palju paremini,» rääkis sidemängija. 

Häda segab teda juba pikka aega. Kord lööb mure välja rohkem, siis jällegi vähem. 

«Mul on sellega palju probleeme olnud. Nooremana rohkem. Nüüd kasutan sensorit, see näitab mulle kõik ära. Varem võtsin näpu otsast verd. Tartus mängides oli olukord kohati kooma minemise ääre peal. Nüüd läheb järjest paremaks. Saan rutiinidest ja rütmidest aru ja oskan reageerida,» selgitas Viiber, kelle sõnutsi ei suutnud keha kolmapäeval uue olukorraga ilmselt lihtsalt harjuda. 

«Ma pole kunagi nii suure rahva ees mänginud. Midagi oli jälle teistmoodi. Mõtled küll, et ei pabista, aga alateadvuses tekib kehal ikka stress. Kui veresuhkur on kõrge, siis tunnen, et pea on paks, huuled kuivavad, on joogijanu. Kui on madal, siis tahaks lihtsalt maha istuda, midagi süüa. Tekib külm higi, nõrkus.»

Nagu öeldud, siis Slovakkia vastu oli tervis korras. Ärevust jagus aga korralikult, sest Slovakkia alistamiseks läks tarvis viit geimi. Muide, Eesti jäi 0:2 kaotusseisu. 

«Meil oli seda võitu väga vaja. Peame teisi mänge ka hästi mängima, siis on kõik veel võimalik. Arvan, et see võttis fännide ees mängides päris palju pingeid maha. Tänu fännidele tulime tagasi,» jutustas Viiber. 

Kohtumise iseloom muutus pärast seda, kui 0:2 kaotusseisu jäädes nihutas peatreener Cedric Enard nurgaründaja kohale Oliver Venno ja tõi diagonaali Renee Teppani. Nemad kaks olid vastavalt 22 ja 17 silmaga ka lõpuks Eesti resultatiivsemad.

Renee Teppan oli võidumängus üks võtmetegelasi. Foto: Sander Ilvest

«Me polegi seda eriti harjutanud. Eile ja üleeile natukene. Aga Vennoga vahet pole. Ta on nii pikk. Vahet pole, mis sa talle ette annad, ta suudab kõik ära teha. Ta on nii andekas,» sõnas Viiber, kelle jaoks huvitava lükkega suurt midagi ei muutunud. 

«Me lihtsalt mängisime vabamalt, sest selg oli vastu seina. Läksime lihtsalt nautima ja ennast näitama. Teppan ei üllatanud, oleme oodanud, et ta looma välja laseks. Tema suudab meid emotsiooniga mängu tagasi tuua.»

Eesti suurimaks murekohaks on seni kujunenud nurgaründajate vähene efektiivsus. Viiber ei soostunud teemat põhjalikumalt kommenteerima: «Vahet pole. Täna võitsime, keskendume sellele. Homme on uus päev ja vaatame, mis saama hakkab.»