:format(webp)/nginx/o/2024/12/20/16556202t1hb4c5.jpg)
/nginx/o/2021/09/04/14047938t1hee25.jpg)
Eesti meeste võrkpallikoondis lõpetas Slovakkia vastu oma kümnemänguliseks veninud kaotusteseeria EMidel. Nii Rivo Vesiku kui ka Martti Juhkami sõnul sai täna määravaks toores võim.
Kohtumine algas Eesti jaoks raskelt ja vigaderohkelt: avageimis tegid sinisärgid ise 11, teises geimis 10 viga, mistõttu mõlemad geimid ka slovakkidele kaldusid. «Slovakkia ei teinud mängu alguses midagi erilist, lihtsalt Eesti ei mänginud seda taset, mida me vahepeal näidanud oleme, välja,» leidis Juhkami.
Kohtumine võttis aga pöörde kolmandas geimis, kui peatreener Cedric Enard liigutas Oliver Venno nurka ning saatis diagonaalründajana platsile Renee Teppani. «Pärast seda riskantset vahetust hakkas mäng paremini jooskma. Serv saadi tööle ning servisurve oligi lõpuks see, millega Slovakkia maha murti. Teppan sekkus resultatiivselt ning tõmbas kõiki käima. Sellest tuli emotsioon ning see sütitas ka rahva. Nõnda, üheskoos ka üle finišijoone saadi,» jätkas Juhkami.
Vesik oli sama meelt: «Ma ei ole inimene, kes usub saatust või midagi taolist, kuid see, et Venno nurka panna, mängiti meile lihtsalt kuskilt kätte. Ma ei usu, et Enard oleks ise selle otsuse teinud, kuid see oli täna Eesti võidu võti. Ideaalmaailmas olnuks meil täna vaja kolme punkti, kuid kaks punkti on ikkagi midagi ja mis põhiline: me saime EMil võidu. See on väga tähtis.»
Võimu jagus järsku kõikjale
«Kui Venno liigutati nurka, oli meil platsil koosseis, kus vaid üks mängija oli alla kahe meetri pikk - Kristo Kollo,» jätkas Vesik. «Meil on suur ja võimas blokk ja mis põhilisemgi: kõik mehed servivad. Absoluutselt kõik! See ongi lihtsalt nii võimas koosseis.
Mõistetavalt on Venno nurka viimine riskantne ja see pole otseselt loogiline, kuid selle koosseisuga suudame lihtsalt vastast nii palju suruda, et me võime endale teatud vigu lubada. Esimeses kahes geimis tegime me palju viga, ega saanud neid kuidagi kompenseerida. Kolmandast geimist alates andsid aga kõik vennad servijoone taga tuld ning me surusime lihtsalt vastased ära.»
Juhkami tõi välja ka teise aspekti, mis meie teiste nurgameeste puhul paratamatult määravaks saab. Albert Hurt ning meditsiinilise jokkerina meeskonnaga liitunud Stefan Kaibald pallisid lõppenud hooajal kodumaal ehk loogiliselt võttes peakski nende tasemest EMil vajaka jääma.
«Mängu alguse poole oli näha, et mitmed tõsted olid ebatäpsed, kuid siinkohas saab ka ründaja ise ära teha, et asju korrigeerida: sättida samme, liigutust. Ei ole ainult nii, et sidemängija on süüdi,» lausus ta.
Juhkami teenis samuti hädakõne
Pärast Karli Alliku rasket põlvevigastust asusid Eesti koondise treenerid kiirelt tööle, et leida nurgaründajate kohale sobivat vahetust. Kuna mullu isaks saanud Andrus Raadik kolis perega suvel Soome ning kohaneb eluga põhjanaabrite juures, ei hakatud talle helistama. Samamoodi langes automaatselt valikust Oliver Orav, kes käis suvel põlveoperatsioonil.
Küll tehti kõne Martti Juhkamile, kes ka põhimõttelise nõusoleku andis. Ent tema vastuses oli aga. «Ütlesin, et olen valmis Slovakkia mänguks appi tulema,» selgitas ta, ent lisas seejärel, et kogu finaalturniiriks ta sõrme siiski anda ei saanud.
Nimelt sai Juhkami kevadel kaksikute isaks ning kuna ühel lapsel on terviserikke tõttu peagi ees ootamas ka operatsioon, on teda rohkem vaja koduseinte vahel.
Üks asi, mis veidi üllatas, oli slovakkide otsus Vennot, pärast tema nurgaründajaks liigutamist, vastuvõtul nõnda vähe otsida. Kolmanda geimi alguses neljal korral küll üritati, kuid seejärel suunati sihik mujale ning lõpuks tuli Vennol vastu võtta ainult kuus pallingut.
«Probleem tekkis sellest, et nad alustasid Venno otsimist pehme serviga. Need plönnid võttis ta ära ja seejärel hakkas tulema juba servivigu. Selleks, et uuesti oma serviagressiivsust leida, hakkasid slovakid lööma aga oma meelissuundadesse [ehk Maari ja Kollo peale]. Lisaks, kuna nad olid nõnda talitades kaks esimest geimi võitsid, siis äkki arvasid nad, et sellest ka piisav,» kommenteeris Juhkami.
Slovakid kinkisid võidu?
Lõpuks oli servivead ka need, mis slovakkidele mängu maksid. Viiendas geimis, mis teatavasti peetakse vaid 15 punktiga, tegid nad kuus serviviga. Eelnevates geimides olid vastavad arvud 3, 3, 4 ja 4.
«Viies geim algas tõesti Eesti jaoks raskelt, kuid kui meil oligi nuga kõril, siis slovakid tegid kohe servivea ning andsid meile hapniku. Seisult 3:6 olid Eesti kõik kolm punkti vastaste eksimused. Ehk kogu aeg anti köit järele ning lõpuks paari blokipunkti toelt saigi Eesti tagasi mängu. Rünnakuprotsent oli meil otsustavas geimis tegelikult kehvem (Eestil 40, Slovakkial 54 - K.J.), kuid oma vead maksid slovakkidele kätte,» leidis Juhkami.
Vesiku sõnul oli aga loogiline, et need pallinguvead ühel hetkel tulevad. «Kui sa kogu aeg serviga üritad, siis pole võimalik lõpuni nii hästi jätkata,» lausus ta ning jõudis otsapidi taas Eesti võimupoint'ini. «Slovakid said aru, et lihtsa serviga pole neil võimalustki, kuna meie koosseis oli nii võimas. Pauku tuli ju ükskõik kust: kõik ründasid ja lõid. Nad said aru, et tuleb vajutada, ent eksisid. Aga äge oli vaadata seda, et Eesti ei murdunud lõpus!»
Hammustada saab Saksamaad. Ehk
Sellise mänguga, nagu me kolmes viimases geimis näitasime, on meil EMil võimalik üle olla ka Horvaatiast. Paraku ei pruugi sellest aga edasipääsuks piisata, mistõttu on vaja punkt ehk kaks geimi näpistada ka emmalt-kummalt suurelt. Kumb oleks reaalsem, kas Saksamaa või Prantsusmaa hammustamine?
«See punkt peab tulema Saksamaa vastu,» leidis Vesik. «Prantsusmaa vastu pole meil lihtsalt varianti. Nähes seda, mida nad Slovakkia vastu tegid, siis nende tase on lihtsalt teine. Saksamaa on samuti ülitugev, kuid ma väga loodan, et meil õnnestub see homme kätte saada.»
Juhkami nii optimistlik polnud: «Mina arvan, et isegi sellisest mängust jääb Saksamaa ja Prantsusmaa vastu puudu. Meie serv oli täna väga hea, kuid oleks palju loota, et Venno lööb igas mängus kuus ässa ja ei tee sealjuures ühtegi viga.»