Kollo näeb pärast keerulist turniiri tunneli lõpus valgust: meil on materjali, mille kallal töötada

Kristo Kollo Foto: Tairo Lutter

Kamraadide erinevate vigastuste tõttu kodusel EMil väga suurt (vastuvõtu)koormat kandnud nurgaründaja Kristo Kollo tunnistas pärast alagrupiturniiri lõppu, et kuigi praegusel hetkel on suus kehv maitse, ei tasu tulevikku silmas pidades pead norgu lasta.

Kristo, kui keeruline oli see turniir sinu vaatenurgast?

Vaimselt ikka siuke rusuv. Slovakkia alistamine läheb positiivse poole peale, aga suures pildis oli ikkagi teist turniiri järjest põrumine. Üksikuid ilusaid liigutusi oli ühes ja teised mängus, aga kokkuvõttes läksime lati alt kõvasti läbi. Samas Horvaatia vastu oli endal võtta, aga ise soperdasime ära. Ma ei teagi... Praegu on väga raske mingit konkreetset kommentaari anda, et mis valesti läks. Tundus, et füüsiliselt olid mehed heas vormis. Tuleb paar päeva maha võtta ja maha rahuneda – ehk siis saab ka sellele küsimusele adekvaatse vastuse anda.

Kas su enda mäng turniiri vältel paranes? Leidsid enesekindluse üles?

Ei, enesekindluse taha ei jäänudki midagi. Pigem kuidagi füüsiliselt sain jalad turniiri edenedes paremini alla. Tundsin end viimases kolmes mängus oluliselt paremini kui esimeses mängus. Aga need olid pisinüansid. Võrkpall on minu arust paljuski kahe kõrva vahel kinni. Pigem tuleb seda viga sealt otsida.

Tänane võistkond oli siis liiga noor ja kogenematu, et edu saavutada?

Me võime sellest noorusest rääkida söögi alla ja peale. Eks mõnel mehel oli esimene suurturniir. Loodame, et said siis kaane maha. (Muigab.) Või nagu mu endine kolleeg Rivo Vesik ütles – lõi põhja alt hoopis! Aga see oli hea kogemus noortele. On näha, et meil on materjali, millega tulevikus tööd teha. Mul on usku Eesti koondisse väga palju tulevikuks.

Kuula ka meie diagonaalründaja Renee Teppani mõtteid pärast Prantsusmaa kaotust: