/nginx/o/2021/09/10/14059040t1h233c.jpg)
Suve alguses kuu aega kestnud jalgpallipidu on praeguseks minevik, ent ETV spordireporteril ja kommentaatoril Tarmo Tiisleril kestis turniiripohmell veel mitu nädalat pärast finaalmängu. Ajakirja Jalka augustikuu numbris lugejate küsimustele vastates rääkis kogenud reporter oma karjääri algusaegadest, jalgpalliga sina peale saamisest ja paljust muust.
Suuremalt olen jalgpalliga seotud olnud alates 2010. aasta MMist ja ettevalmistus selleks algas mul umbes aasta varem, kui ma Marko Kaljuveerilt küsisin, kas võin teha. Omakorda aasta varem oli ta minult küsinud, kas aitaksin (2008. aasta EMiga – toim.), aga ütlesin toona ära, sest natuke liiga vähe aega jäi ette valmistamiseks. Raadios olin varem küll paar mängu teinud, meelde tuleb näiteks 2006. aasta Venemaa–Eesti mäng, mille 0 : 2 kaotasime. Samasse kanti jääb ka üks mäng, mis oli Ott Järvela esimene mäng raadios, see oli vist Eesti–Makedoonia kohtumine. Ott pidi mängu kommenteerima, aga mind pandi vanemana igaks juhuks sinna kõrvale, et kui vahepeal paus sisse tuleb, siis oleks keegi, kes jutulõnga keerutaks ja uuesti joone peale aitaks.
Spordis üldse oli esimene mäng ilmselt mõni korvpallimatš aastal 1994 või 1995. Esimene mäng, mis mul tõsisemalt meeles on, oli 1995. aastal, kui Kalev mängis mingisuguses korvpalli eurosarjas Bologna Buckleriga. Seal olid Arijan Komazec ja Orlando Woolridge… Seda mäletan, kuidas istusin Kalevi spordihallis tooli peale maha ja mõtlesin, et okei, mis see siis nüüd nagu on – mina ja istun nüüd siin! Neid mänge tegin ikka üksi.
2010. aasta MM
oli esimene jalgpalli suurturniir, mida Tiisler ETV eetris kommenteeris.
Sain niimoodi, et töötasin riigiarhiivis, kus oli jube igav – mõtlesin, et äkki oleks huvitavam olla spordiajakirjanik. Proovisin paari kohta – näiteks toonasesse Eesti Päevalehte, kus olid aga kohad täis. Televisioon oli ka kuulutanud, et võetakse uusi inimesi vastu – saatsin avalduse, aga keegi huvi ei tundnud. Kui sinna helistasin ja küsisin, siis öeldi, et jube palju tööd on ja pole aega tegeleda. Raadiosse helistades sattusin Tiit Karuksi otsa ja tema ütles, et tule ja proovi. Tulin, proovisin, olin ja keegi otseselt ära ei ajanud. Tänapäeval võib see tunduda natuke jabur, sest mul ei olnud ju mingit kooli ega paberit ette näidata, aga siis oligi kõik palju metsikum. Mulle tundub, et praegu on selliseid tänavalt tulijaid palju vähem, samas ei ole ma ju kõigega ka kursis.
Kuidas praegu spordikommentaatoriks saada? Põhimõtteliselt peakski vist inimesi läbi helistama, et tere, ma tahaksin proovima tulla. Ma eeldan, et öeldakse, et tule muidugi, sest tänapäeval on ju nii palju erinevaid asju, mida kuskil kommenteeritakse. Kui mina alustasin, oli ainest igal pool palju vähem. Alguses tulekski hakata proovima, sest esimesed korrad ei tule niikuinii midagi välja, saad mõnelt poolt ehk vastu peadki. Kui see töö aga meeldib ja huvi pakub, siis tasub proovida – alguses teed kasvõi nelja minuti pikkuse jupi, siis veerandtunnise jupi. See tundub jube pikk ja väsitav aeg, aga varsti suudad juba poolaja teha, siis kogu mängu. Nii vist ongi.
Sõltub matšist, sõltub vastastest, kes mängivad. Kui on EMi poolfinaal Inglismaa–Taani, siis tead sellest juba enesestmõistetavalt palju rohkem kui näiteks MMi mängust, kus kohtuvad näiteks Honduras ja Panama – siis tuleb muidugi rohkem eeltööd teha, et natukenegi rohkem aimu saada. Turniiri alguse poole on alginfot vaja rohkem kui lõpu poole, kus, olgem ausad, ongi juba enamik jutust räägitud ja lased lihtsalt lennata. Mulle see lennutunne meeldibki kõige rohkem – lihtsalt lähed ja keevitad! See on kõige ägedam.
Mis sulle jalgpalli juures kõige rohkem meeldib, sind kõige rohkem köidab? (@viirsaar)
Mulle meeldib kõige rohkem see terviklahendus, see terviklik kirg. See õhin, mis kaasneb mänguga, see vaimustumine mingisugusest tervikust. Muidugi on tore, kui keegi lööb 30 meetrilt risti või triblab, aga minu jaoks on just see tervik kõige ägedam. Nii kolm tundi enne ja pärast mängu haarab see etendus mind endasse.
Plusse ja miinuseid ei olegi, need on lihtsalt erinevad asjad. Ma ei oskagi välja tuua, et ühel on mingi pluss ja teisel miinus. Mul on ilmselt siiamaani see viga, mida ma püüan lahti harjutada, et ma ei muliseks liiga palju – niikuinii ju kõik näevad, mis toimub! Kui tulin raadiost telesse, siis tuli see harjumus minuga kaasa ja oli aastaid väga sügaval sees. Kui oled enne 18 aastat raadios töötanud, siis on sellest ka päris raske lahti saada. Raadios peadki ju kõik ära rääkima: kus on pall, mis värvi on Johni soeng, mis ilm on staadionil, mida teeb vastastribüünil keegi Eduard ja kõik, mis toimub vahetusmängijate pingil. Sina loodki oma keha, oma hääle, oma hingamisega selle staadioni, mida televisioonis näeb inimene suuresti ise ja mille kõrvale teeb väga tõenäoliselt oma reportaaži. Siis tekibki dissonants – mina juhin tähelepanu mingitele asjadele ja see, kes vaatab telekast, ajab justkui natuke teist rida. Kui need read ei kattu, siis võibki tekkida disharmoonia ja küsimus, et mida kuradit see kommentaator räägib.
17 mängu
kommenteeris Tiisler tänavuse EM-finaalturniiri jooksul.
Kas ta just klassika on, aga saan aru, et selle järgi teatakse. Mingil hetkel otsisin väga tükk aega, kuidas ülekannet alustada, sest mulle on ülekande algus ja esimesed laused väga olulised – see annab mingisuguse võtme, kus me oleme. Niimoodi see kuidagi tekkis – kust ta tuli, kas ma varastasin selle kuskilt või mõtlesin ise välja, ma enam ei teagi. Võimalik, et kuskilt kuulsin ja hakkasin alateadlikult ise ka kasutama. Otseselt ma seda ei kontrolli, aga ma hakkan sellega peale. See on minu jaoks nagu koorimuusikas eeltakt.
Tean, et paljud kolleegid kirjutavad esimesed laused endale paberile välja – tean, et Lembitu (Kuuse – toim.) kirjutas ja Alvar (Tiisler – toim.) praegu kirjutab, aga mina ei ole kirjutanud. Raadios me ei kirjutanud ja see kool on minu sees endiselt olemas. Olen vist kunagi seda proovinud, aga sellega oli see konks, et kui see tekst on pidulikult valmis tehtud paar tundi varem või isegi eelmisel õhtul, siis võib järsku selguda, et mängu eel on õhus hoopis midagi muud. Olen enda jaoks pannud paika, et pean suutma ka avasõnades öelda esimesed kolm lauset sellest, mis on hetkel kõige tähtsam. See võib päeva jooksul muutuda – olukord võib olla teistsugune, paduvihm võib tulla, mida iganes. Äsja tegin näiteks Belgia ja Itaalia mängu, millele eelnes hull andmine Hispaania ja Šveitsi poolt. Ilmselgelt olid paljud inimesed veel selles eelmises mängus sees, mistõttu pidin sissejuhatuse linkima eelmise mänguga – ma ei saanud teha neutraalset sissejuhatust. Ma ei ütle, et üks lähenemine on õige ja teine vale, lihtsalt mulle sobib selline asi rohkem.
Mulle kohe päris tõsiselt ei meeldi inimesi võrrelda ja avalikult ma seda kindlasti ei tee. Tean mõlemat muidugi väga hästi, aga subjektiivsete parameetrite põhjal ma neid võrrelda ei soovi.
Olen teinud intervjuu Michel Platiniga – see oli ka üks minu kõige kurioossemaid intervjuusid, osalt seepärast, et toimus Atlanta olümpiamängude korvpalliturniiril! Kuna sel ajal oli kaks aastat jäänud Prantsusmaal toimunud MMini, oli ta seal nii-öelda ametit õppimas. Ühest küljest oli ta kuulsus, teisalt oli ta ajakirjaniku kaardiga saalis ja vaatas korralduslikku poolt. Ma ei mäleta, mis mäng see olla võis, aga nägin, et Platini istub minust kaks rida tagapool, ja läksin siis väriseva käega intervjuud küsima. Olin ise toona 27aastane. Õnneks ütles Platini, et ikka võib, läksime varjulisse kohta ja tegingi seal Platiniga intervjuu, kusjuures toona veel sellisesse makki, kus sees oli kassett.
/nginx/o/2021/09/10/14059041t1h2e8c.jpg)
Mul ei ole olnud kaaskommentaatoritega mitte ühtegi ebameeldivat kogemust. Olen teinud kommentaari koos inimestega, kes on kogenumad, olen teinud koos inimestega, kellel puudub igasugune kommenteerimiskogemus. See on teistpidi huvitav, sest kui oled ühe inimesega viis või kümme aastat koos teinud ja kõik hästi voolab, võid ise laisaks muutuda. Kui kõrval on aga inimene, kellel on vähem kogemust või kel pole üldse kogemust, on see juba selles mõttes huvitav: mis nüüd saab ja kuidas juhtuma hakkab? Mul on kõikidelt aladelt olnud hästi palju toredaid abikommentaatoreid. Ma ei hakka kedagi eraldi välja tooma, sest mulle tundub, et see ei oleks õiglane. Aga armastan väga kõiki neid inimesi, kellega koostööd teen. Mulle tohutult meeldib selliseid ühiseid asju teha. Vahel tuleb välja, vahel mitte.
Üheksa
abikommentaatorit oli Tiisleril EM-finaalturniiri ajal abiks. Kõige enam – kaheksa mängu – kommenteeris Tiisler koos Marko Leloviga.
Nii kaua, kui mina olen teles olnud – kuus suurturniiri –, siis on need kõik paika pandud enam-vähem sama mudeli järgi: esmalt paneme paika finaali tegija ja siis need tegijad, kes üldse alagrupimänge kommenteerima hakkavad. Nemad saavad hakata järjest valima, igaüks saab mõnel päeval esimesena endale mängu valida. See poleks ju õiglane, kui üks valib igast päevast kõige ägedama mängu kõigepealt endale ja kolmas saab ainult selle, mis üle jääb. Playoff-mängud oleme ka tavaliselt enne turniiri juba paika pannud – ei ole nii, et vaatame alles siis, kui kõik paarid on juba selged, et kes millist kohtumist soovib.
Eesti koondise puhul vaatame, et kõik saaksid enam-vähem võrdse koormuse. Premium liiga puhul on rohkem ka muid töid, millega tuleb arvestada – minul ja Alvaril kattub näiteks märtsis ja novembris see ka laskesuusahooajaga. Vahel võib juhtuda, et üks kommentaator teeb kolm-neli nädalavahetust järjest, sest teistel on samal ajal muud kohustused.
Ma ei kasutaks sõna „mugav», sest mugavus on üldse üks hull asi. Ma olen ise väga mugav, mistõttu püüan teadlikult oma elu ebamugavamaks teha, sest muidu lähen lihtsalt liiga mugavaks. Nii ei ole, et üks ala on mugavam kui teine – pigem liigitaksin niimoodi, et ilmselgelt on võistluspaigas kohapeal parem kommenteerida kui teleka ees. Näed hoopis rohkem, oled rohkem asja sees – teleka kaudu kommenteerides näed aga seda, mida kõik teised ka. Ei ole sellist lennutunnet sees. Pallimänge ma aga nii ei liigitaks – selge on see, et üks mäng on kiirem ja teine aeglasem. Jalgpalli ma jätkuvalt õpin, kuna tulin kossu pealt, mis on tõesti kiirem mäng – jalgpall võib vahel olla selline toks-toks. Siis ongi huvitav, kuidas sellega hakkama saad.
Mina käisin lapsena üldse võrkpallitrennis, mispärast tunnen seda mängu ehk isegi kõige rohkem. Samas olen teinud ka käsipalli ja isegi ühe hokimängu. See hoki oli väga halb kommentaar – see oli äkki Sotši olümpia üks veerandfinaal. Kristjan (Kalkun – toim.) tegi seal samal ajal midagi muud ja ei saanud ise kommenteerida. Ma ei haakunud mänguga, kuigi sain seda kohapealt hallist teha. See oli halb kommentaar, mul oli päris tõsiselt kaks päeva pärast seda väga paha. Ma ei olnud saanud hokiturniiri väga jälgida, kuna tegin Lembitu Kuusega suusatamist. Järsku pidin sinna minema, ei saanud kuidagi rütmi kätte, abikommentaator oli Tallinnas…
Üks olukord, mida oma raadio algusaegadest mäletan, juhtus Sydney olümpial, kui tegime otseülekandeid veel niimoodi, et rääkisime tribüünil mobiiltelefoni. Aleksei Budõlinil oli judos pronksimatš ja mind aeti selle ajal järsku oma kohalt ära. Matši lõpuni polnud palju minna, aga pidin ära liikuma ja minema mingisugusest koridorist läbi, kusjuures matš samal ajal ju käis ja reportaaži ei saanud pooleli jätta! Rääkisin seal jube põnevalt, kuidas nüüd on loetud sekundid jäänud, aga samal ajal mõtlesin, et johhaidii, kui nüüd läbi saab, on halvasti! Õnneks ei saanud läbi, aga siis oli mul tõesti hirm. Midagi sellist, nagu nüüd Alvaril oli Christian Erikseni juhtum, millega ta sai väga hästi hakkama, pole mul õnneks ette tulnud. Paberid on ikka märjaks ja läpaka aku tühjaks saanud, kusjuures ma olen ikka paberite mees, prindin enne ülekannet puid välja. See ei ole aga keeruline olukord, vaid lihtsalt olukord, millega ma kuidagi harmoneerun. See teebki asja huvitavaks.
Minu esimesel MMil 2010. aastal kommenteerisin Hispaania ja Šveitsi mängu. See ei olnud mul küll päris esimene mäng, aga kas teine või kolmas. Olin endiselt suhteliselt ähmi täis. Mäng hakkas pihta ja ma ei olnud üldse keskendunud sellele, mis särgis keegi on. Kui umbes kolmveerand minutit oli mängitud, siis sain ühtäkki aru, et punases ei ole üldse Hispaania, mida ma millegipärast eeldasin, vaid hoopis Šveits! Sain õudusega aru, et olin peaaegu minuti ülekannet teinud ja polnud isegi sellest aru saanud, kumb on kumb võistkond! Särgivärve toona enne mängu kuskil saada ei olnud, hümnide ajal olid soojendusdressid peal ja ilmselt oli mu tähelepanu mujal, kui neid ära võeti. See ilmselt on ju naljakas lugu. Jabur! MM-finaalturniir, värske Euroopa meister tuleb mängima ja sa ei tunne ära, mis särgis nad on…
Mida tähendab parim mäng? Mul on väga hea meel, et olen saanud kommenteerida mitut Eesti koondise kossumatši, kus oleme saanud näiteks pääsme finaalturniirile: kui võitsime Bulgaariat või 2000. aastate alguses Kalevi spordihallis Tšehhit. Need on ägedad võidud olnud. Kui Kalev ja Rock mängisid aastaid järjest finaalis superseeriaid… Meeldejäävad on kindlasti veel näiteks Brasiilia–Saksamaa 1 : 7 mäng ja eelmise EMi Inglismaa–Island. Need jäävad meelde kui jaburused, kus asjad ei tohiks nagu niimoodi olla. Minule on aga iga Eesti koondise mäng sündmus.
/nginx/o/2021/09/10/14059053t1h9310.jpg)
Eesti koondise puhul olen kommenteerinud ka igasuguseid suuri kaotusi ja kuna võite tuleb paratamatult vähem, siis selle võrra on need ka emotsionaalsemad. Meelde tuleb see, kui Mattias Käit Küprosele üleminutitel võiduvärava lõi – võib ju öelda, et mis see Küpros ikka on, väike riik, aga see oli ikkagi valikmängu võit. Eesti koondisega seoses oli üliemotsionaalne mäng muidugi 2011. aasta Serbia–Sloveenia, mida me (Marek – toim.) Lemsaluga kommenteerisime, kus löödi veel jaburam värav. See läheb ka ilmselt Eesti koondise mängude kategooriasse.
Ei tundu. Võibolla peetakse silmas, et meil on terminoloogias sees need taklamised ja wingback«id ja nüüd sõber sõelmäng, aga need on ühekordsed sõnad. Eesti keel on väga-väga rikas, lihtsalt tuleb osata seda kasutada. Mina küll ei leia, et eesti keel oleks jalgpalli kommenteerimiseks kuidagi vaesem keel.
Ma arvan, et nii-öelda nullkommentaari ei ole üldse võimalik teha. Paratamatult tekib mingi sümpaatia, mis on mängu alates ühe või teise poole suhtes olemas. Loomulikult ei tohi seda välja näidata, aga kogemata poolehoid võib välja lipsata küll ja minu meelest on see okei. Täiesti neutraalne kommentaar peaks olema mingisugune tohutu turvaga tehtud kontrollitud kommentaar – ja kes seda kuulata tahaks?
(Mõtleb pikalt – toim.). Midagi ebameeldivat ju vist tõesti ei ole. Kõik on äge! Nii ettevalmistus, kohaletulek, äraminek, selle asja tegemine.
Minu lemmikud minueelsest ajast on mu väga suur õpetaja Erik Lillo ja Raul Rebane. Neilt mõlemalt olen võibolla üldse kõige rohkem õppinud. Alguses ilmselt alateadlikult, kui nad olid lapsepõlves minu elutoas. Erkalt õppisin seda, kuidas tuleb ülekande ajal põleda, Rebaselt aga seda, kui rikas on eesti keel ja kuidas on võimalik seda ägedalt kasutada.
Mulle meeldib, et Eestis on spordi kommenteerimine läinud natuke metsikut rada pidi, ei ole üht standardit, mille järgi kõik teevad, vaid tehakse erinevalt. Mulle meeldib, kui on persoon taga ja kui tunnen, et see ala läheb inimesele väga korda ja seda ei kardeta välja näidata. Meeldib, kui kommentaator ei karda eetris olla haavatav ja näitab oma tundeid välja – sest kes meist siin Eestis ikka tundeid välja näitab, eriti mehed. Kalev (Kruus – toim.) meeldib, Alvar meeldib, Kristjan Kalkun meeldib, meeldivad need kommentaatorid, kes ei karda olla need, kes nad on. Väga meeldib näiteks see, kuidas Tarmo Paju kossu teeb – ta teeb hästi karges stiilis ülekannet, see on väga võluv.
Olen ise neid vigu teinud ja mulle tundub, et need, kes alustavad, teevad ka seda viga, et püüavad kuidagi kellegi moodi olla või on üle võtnud mingid nõksud, mille kohta nad näevad, et need töötavad. Samas ei saa nad võibolla kohe aru, et need ei tööta igaühe puhul – oma näo peab ikka ise leidma.
Kaasasündinud defekt. Lapsena viidi logopeedi juurde ka, aga ei aidanud. Raadiost ka ära ei aetud. Niimoodi ma siis põrisen siin edasi. Raadio algusaegadel tuldi Karuksile küll ütlema, et kas eesti keele kantsis on nii ikka õige ja kombeks, aga Karuks oli öelnud, et las poiss teeb nii, nagu ta teeb. Tahtmata end võrrelda – aga Raivo Järvi põristas ka r-tähte ja Andrus Vaarik põristab siiamaani, kuid nad on mõlemad väga hinnatud.
Sellega juhtus õnnetus 21 aastat tagasi. Ronisin ronimisseina mööda ja abielusõrmus jäi ühe poldi taha kinni, tõmmates sõrme ära. See juhtus Ungaris, olin neli päeva Budapesti haiglas, kus lõigati ots ära, ja nii ta on. Kusjuures on kummaline, et väga paljud pole seda jätkuvalt üldse tähele pannud!
Kuld on väga kõva materjal – keharaskusega kukkudes tõmbas see polt sõrmuse sisuliselt ovaaliks ja praegu on sõrmus mu abikaasa ehtekarbis.
Ei ole! Olen orienteerumises tohutult halb, aga sellegipoolest meeldib see mulle tohutult.
Ei ole, olen sellega täiesti ära harjunud. Olen nüüd stabiilselt habemega olnud alates Vancouveri olümpiast ehk üle 11 aasta tagasi ajasin viimati habeme täiesti maha. Teles ei saanud päris poku olla, seetõttu mind natuke tuuniti – olin enne seda päris raadionägu, habe põlvini. Seda habemeajamist peeti isegi nii oluliseks, et „AK» filmis selle üles ja näitas seda oma saate lõpus.
Esiteks on see üks minu lemmiksärke nii sümboolika kui ka selle poolest, et olen Inglismaa fänn. Teiseks on see hästi mugav särk ja sellepärast mind sellega Pärnus näha võiski!
/nginx/o/2023/01/06/15065521t1he857.png)