/nginx/o/2021/09/11/14060577t1h8462.jpg)
Eesti koondise tulihingeline poolehoidja Olev Vahemaa on kirglik koguja: jalgpalliga seoses kogub ta nii Eesti vutimeeste originaalseid mängusärke kui ka mängude märke. Kui ta ei ole parasjagu jalgpalli vaatamas, rühib ta maagilise tähise poole – mees, kes pääses lapsena napilt jalgade amputeerimisest, on sihiks võtnud saja jooksumaratoni läbimise.
Lugu ilmus augustikuu Jalkas.
Kes siis ei oleks näinud seda, kuidas mängijad koondisematšide järel oma võistlussärgid publikusse viskavad või kellelegi kingivad? 47-aastane Olev Vahemaa on selliste särkide kogumisest teinud endale põneva hobi.
«Esimese särgi sain Raio Piirojalt Kuressaare linnastaadionil pärast seda, kui seal Leeduga 1 : 1 viiki mängisime. Mõtlesin, et vau – originaalne mängijasärk! Teise särgi sain 2009. aastal, kui Eesti jalgpall sai 100aastaseks ja mängisime Ekvatoriaal-Guineaga – soojenduseks olid tehtud spetsiaalsed särgid, mille kõik koondislased pärast hümni laulmist rahva sekka viskasid. Mina sain endale Artur Kotenko särgi,» meenutab Vahemaa.
/nginx/o/2021/09/11/14060575t1hfab9.jpg)
«Täpselt neli aastat tagasi tulin ideele – võiks ju täpselt 22 särki kokku saada, siis oleks neid kahe koondise jagu. Selle nelja aastaga on õnnestunud kokku saada kümme särki, seega on tegu pika missiooniga. Ega see kergelt ei lähe,» muigab Vahemaa.
/nginx/o/2021/09/11/14060578t1h5b9e.jpg)
Kui esimesed särgid sattusid Vahemaale hea õnne abil, siis plaani küpsedes hakkas ta tegutsema mõtestatumalt: tutvuste kaudu või muudel viisidel proovis ta palluritega juba enne mänge kokkuleppele saada, et nad oma särgi kohtumise järel just talle annaksid.
«Eriti hea meel oli Dmitri Kruglovi särgi üle – ta oli mängijana mu naise suur lemmik. Sergei Pareiko särki oleks tahtnud ka saada, aga see ei õnnestunud,» nendib Vahemaa.
/nginx/o/2021/09/11/14060570t1h46e6.jpg)
Juba on selge ka tulevikuplaan: kaugemas tulevikus võiks särgikogu endale saada spordimuuseum. «Mul on ju ka selliste legendide särke, kes on üle 100 mängu mänginud: Klavan, Jääger, Kruglov, Dmitrijev. Kui keegi tahaks neid ära osta, siis ei ole ma nõus – neil ei ole hinda. Ma arvan, et oleks väga kihvt, kui see kogu jõuaks lõpuks muuseumisse. Mõtle, kui praegu ütleks keegi, et näe, mul on olemas kõik koondise särgid, millega viimased 40–50 aastat on mängitud!»
/nginx/o/2021/09/11/14060577t1h8462.jpg)
Särkidest suuremgi kogu on Vahemaal koondise mängumärkidest, mida tal on kokku 90. «See tähendab, et neid mänge olen ma kõiki kohapeal näinud. Kuulun ka Jalgpallihaiglasse ning neid märke saab osta selle kaudu või siis ka mängudelt kohapealt.»
/nginx/o/2021/09/11/14060572t1h0221.jpg)
Kuigi tema kogus on ka välismaalt pärit mängude märke, näiteks Venemaa–Eesti ja Inglismaa–Eesti kohtumistelt, toob Vahemaa ühe haruldasema märgina välja Sergei Pareiko lahkumismängu märgi. «Seda oli piiratud koguses ja tean, et mitu fänni jäi üldse ilma.»
Eesti koondist käib Vahemaa staadionil ka märke täis sallidega toetamas. Kuna ühe salli peale kõik märgid ära ei mahu, siis saavad neid kanda ka kaasas olevad lapsed ja naine.
/nginx/o/2021/09/11/14060573t1h688f.jpg)
Jalgpallisallide kogumisega Vahemaa niivõrd tõsiselt ei tegele, kuid sellest hoolimata on tal neid aastate jooksul kogunenud 30–40. Üks uhkemaid on Eesti–Brasiilia mängu ajal vastaste fänni käest saadud Brasiilia koondise sall, samuti meenutab mööbliäris tegutsev Vahemaa muhelusega seda, kuidas ta sealse koostööpartneriga Bosnia ja Hertsegoviinas kohaliku koondise ja Eesti vahelist mängu külastas. «Kuna sealsed fännid on väga karmid, siis mulle öeldi, et ma igaks juhuks Eesti atribuutikat ei kannaks. Siis ostsid nad mulle Bosnia salli.»
Vahemaa teekond maratonijooksudeni on olnud tõeliselt märkimisväärne. Kuueaastaselt juhtus tal elumuutev õnnetus: katlamajast välja toodud tuhahunnikus teiste poistega ronides vajus ta ühtäkki põlvist saati hõõguva tuha sisse. Esialgu arvasid arstid, et jalgade päästmine ei ole enam võimalik ja need tuleb amputeerida. Vahemaa ema ei olnud sellega aga nõus, võitles poja eest ning poisi jalad ehitatigi lõpuks sisuliselt uuesti üles.
«Mäletan, kuidas mu emale öeldi, et ma ei hakka mitte kunagi käima. Mõtlesin – mis mõttes? Hakkan küll!» meenutab Vahemaa. «Umbes kaks aastat lapsepõlvest läks selle õnnetuse peale. 1983. aastal vaatasime emaga Helsingis toimunud kergejõustiku MMi ja ütlesin talle: ema, mina jooksen ka kunagi maratoni! Eks ma muud sporti olin eluaeg teinud, aga 2011. aastal hakkasin lõpuks selleks valmistuma ja 2013. aastal läbisingi esimese maratoni. Alguses mõtlesin, et see on ühekordne projekt, aga «kahjuks» võitsin pärast esimest maratoni õiguse osa võtta Berliini maratonist, kuhu on teadupoolest ülikeeruline pääseda. Kuna see oli järgmisel aastal, mõtlesin, et see on mulle antud võimalus – hoidsin ennast vormis ja jooksin Berliini maratoni ka ära. Seejärel mõtlesin, et kaks ei saa kolmandata jääda – nüüd on aga neid juba 80 kokku tulnud.»
80 maratoniga on Vahemaa Eesti edetabelis auväärsel 40. kohal. 100 maratoni tõstaks ta praeguse seisuga juba 30 parema sekka. Muide – tabelit juhib ei rohkem ega vähem kui 641 maratoni läbinud Rein Pärn, kes lahkus meie seast 80aastasena tänavu kevadel. Sealjuures jooksis Pärn oma viimaselgi eluaastal üks-kaks maratoni nädalas.
«Alati tasub proovida. Tuleb seada endale eesmärgid, teha tööd ja siis on kõik võimalik!» kinnitab Vahemaa.
/nginx/o/2021/09/11/14060574t1h35f4.jpg)
/nginx/o/2023/01/06/15065521t1he857.png)