:format(webp)/nginx/o/2021/09/13/14066544t1h585c.jpg)
70 aastat tagasi, 1951. aasta 11. septembril toimusid Ukrainas Harkivis kergejõustikuvõistlused, mis tutvustasid maailmale jõuliselt noore Eesti kiirkäija Bruno Jungi nime. Ja seda igati õigustatult – sai ta ju hakkama tõesti muljetavaldava teoga, püstitades ühe võistluse jooksul kokku tervelt kolm käimisrekordit: ajalukku läksid nii NSV Liidu rekordid ühe tunni käimises ja 20 000 meetris kui ka maailmarekord 15 000 meetri distantsil!
Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum avaldab koostöös Postimehega loo igast Eesti spordi kuulsuste halli avaliikmest – seega on tulemas 50 artiklit eelmise sajandi kõige silmapaistvamatest sportlastest ja sporditegelastest. Käesolev lugu on järjekorras 25.
Niisugune kordaminek kergitas pärast Aleksander Klumbergi omaaegset kümnevõistluse rekordsummat üldse teise eestlasena kergejõustikus maailmarekordini küündinud Jungi oma ala absoluutsesse tippu ning lähenevate olümpiamängude medalisoosikute sekka. Kuid lisaks sai ta kanda üksjagu olulise rolli Eesti käimistraditsioonide vormimisel. Võidukõndimine alles hakkas neil päevil Eestis avaramat tähelepanu koguma ja muidugi pakkusid Valgamaal sirgunud mehe saavutused selle põneva ala kodusele tuntusele märkimisväärset tuge.
/nginx/o/2021/09/13/14066547t1h4302.jpg)
10 km käimine 1952. aasta olümpiamängudel (Helsingi, 24. – 27. juuli)
20 km käimine 1956. aasta olümpiamängudel (Melbourne, 28. november)
Kiirkõnni oli Junk enesele avastanud koolipoisina Tartus, jõudes tõsiste treeningute juurde aastal 1948. Juba esimese hooajaga haaras ta enda kätte kõik Eesti käimisrekordid ning korrigeeris paari järgmise aasta jooksul ühtlasi põhjalikult üleliidulist rekorditabelit. Aegamisi kujunes välja ka talle hästi sobinud käimistehnika, mida on tagantjärele hinnatud omas ajas üheks paremaks terves toonases NSV Liidus.
Maailmarekord 15 km käimises 1:08.08,0 (Harkiv, 11. september 1951)
Maailma tipptulemus 3 km käimises 11.51,4 (Sotši, 17. aprill 1952. Rahvusvaheline kergejõustikuliit oli selleks ajaks loobunud 3 km distantsil maailmarekordite fikseerimisest)
Kehtiva maailmarekordi ületamine 20 km käimises 1:30.00,8 (Tallinn, 27. mai 1956. Jäi ametlikult maailmarekordiks kinnitamiseks esitamata)
1952. aasta Helsingi olümpiamängudel startis Junk 10 km käimises, mis korraldati täies mahus staadioniringil. Ja tema suurvõistluste debüüt oligi edukas. 12 finalisti selgitamiseks toimunud eelvõistlustel näitas meie mees koguni parimat aega ning oli heas hoos ka tulises finaalis, kus võitis tasavägise lõpplahenduse tulemusena – ja pisukese pettumusena enda jaoks – pronksmedali. Kindel kuld kuulus tiitlit kaitsnud rootslasele John Mikaelssonile, hõbe läks aga šveitslasele Fritz Schwabile.
/nginx/o/2021/09/13/14066546t1hb8bb.jpg)
Eesti Spordi Kuulsuste Hall avati Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis 2020. aasta oktoobris ning selle avaliikmeteks valiti 50 eelmise sajandi silmapaistvaimat Eesti sportlast-sporditegelast. Suurejooneline kuulsuste hall asub füüsilisel kujul Tartus, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis ning lisaks sellele on muuseumis võimalik nautida veel erinevaid atraktsioone, püsinäitust «Eesti Spordi Lugu» ning tellides erinevaid haridusprogramme.
Neli aastat hiljem maakera kuklapoolel Melbourne’is aset leidnud mängude eel oli Junk areenil tagasi. Olles jagu saanud teda vahepeal järjepanu tabanud tervisehädadest, soovis ta Austraalias kaasa lüüa uuel medalialal, 20 km käimises.
Head valmisolekut selleks tõestas Junk olümpiahooaja hakul Tallinnas, osaledes tuhandete koduste poolehoidjate silme all Komsomoli (tänase nimega Kalevi) staadionil peetud Eesti, Läti, Leedu ja Karjala-Soome liiduvabariikide matškohtumisel ning püstitades seal 20 km distantsil uue NSV Liidu rekordi. Õigupoolest ületas Jungi võidutulemus 1:30.00,8 isegi sellal kehtinud maailmarekordit, ent jäeti siiski rahvusvahelisele kergejõustikuliidule ametlikuks kinnitamiseks esitamata. Säärase otsuse tagamaid selgitades toodi hilisemates võistlusülevaadetes välja huvitav asjaolu – nimelt olevat käimisdistants olnud vihmase ilma tõttu maha mõõdetud ebareeglipäraselt kolmandale staadionirajale...
Bruno Junk NSV Liidu koondise dressis (1956).
Gunnar Vaidla/Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum
Melbourne’i olümpial klappiski kõik kenasti. NSV Liidu käijad pakkusid seal 20 km distantsil lausa ülivõimsa soorituse ning pälvisid ajaloolise kolmikvõidu: kullamees oli Leonid Spirin, hõbedale tuli Antanas Mikenas ja oma teise suurvõistluste medali – taas pronksi! – võis Austraaliast koju tuua Bruno Junk.
Veelkord pääses eestlane tiitlivõistluste starti 1958. aastal, tehes kaasa EM-võistlustel Stockholmis. Kahjuks lõppes võistlus medalite nimel talle siis diskvalifitseerimisega ja sellega saigi sisuliselt otsa kogu Jungi teekond suures spordis. Edaspidi jäi sõnakas ja otsekohese loomuga atleet enda meelisalaga seotuks treeneri ja spordiametnikuna.
:format(webp)/nginx/o/2017/09/07/7074251t1hd235.jpg)