Miks ei saa olümpiasangarite varasemad treenerid Eestis tingimata preemiat?

Katrina Lehis ja Helen Nelis-Naukas 2018. aasta Tallinna Mõõgal. Foto: Tairo Lutter

«Kuidas leiad motivatsiooni olla noortetreener, kelle õpilased toovad Eestile medaleid, kui sa ei saa hiljem riigilt sentigi preemiat ega tõuse ka su palk?» Niisuguse küsimuse esitas Tokyos olümpiavõitjaks kroonitud vehkleja Katrina Lehise esimene ja kauaaegne treener Helen Nelis-Naukas.

Lehis suunas olümpiamedalite – naiskondliku kulla ja individuaalse pronksi – eest teenitud treeneripreemia oma praegusele juhendajale Nikolai Novosjolovile, kellega ta alustas tööd kaks aastat tagasi. «Novosjolov sai minu elutöö eest 65 000 eurot,» kirjutas Nelis-Naukas eelmisel nädalal sotsiaalmeedias.

Tegelikult ei ole küsimus Nelis-Naukases. Eesti spordi preemiasüsteem on üles ehitatud nõnda, et asjad võivad niimoodi minna. Postimees ei hakka ühelegi asjaosalisele näpuga näitama, et ta tegi või ütles seda asja õigesti või seda valesti. Küll aga uurisime spordivaldkonna juhtidelt, miks süsteem just niisugune on.