:format(webp)/nginx/o/2021/09/20/14082836t1hf446.jpg)
1980. aasta olümpiamängude tulised veepallilahingud Moskvas pakkusid üksjagu kaasaelamisrõõmu publikule, kuid andsid ühtlasi selge vihje lähitulevikus toimuva osas, sest kodumängudel võitjaks pärjatud NSV Liidu koondis valitses maailma veepalli veel paaril järgnevalgi aastal. Meile muudab selle sündmuse aga eriti põnevaks asjaolu, et oma ainsa suurvõistluste medali sai seal kaela Tallinna basseinidest sportlasteed alustanud Mait Riisman, kel täitunuks sel neljapäeval 65. eluaasta.
Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum avaldab koostöös Postimehega loo igast Eesti spordi kuulsuste halli avaliikmest – seega on tulemas 50 artiklit eelmise sajandi kõige silmapaistvamatest sportlastest ja sporditegelastest. Käesolev lugu on järjekorras 26.
1960. aastatel Koplis sirgunud poisina enda jaoks veepalli avastanud Mait Riisman suutis rahvusvahelisele tasemele tõusta vaatamata sellele, et eelnimetet võitluslik sportmäng ei mahtunud Eestis kunagi eelisarendatavate spordialade hulka ja 1970. aastate keskel üldse hääbus.
Noore tallinlase trumpideks basseinis kujunesid ebastandardne tegutsemine ning agressiivne mängustiil, mis aitasid kerkida NSV Liidu järelkasvukoondise lävepakule ning tõid talle lõpuks korraliku pakkumise – asuda õppima ja treenima Moskva ülikoolis.
/nginx/o/2021/09/20/14082838t1h967d.jpg)
Olles võitnud 1974. aastal Tallinna Ookeani meeskonna koosseisus oma ainsa Eesti meistritiitli, koliski Riisman samal sügisel toonase suure kodumaa pealinna, kus värske ajakirjandustudengi uueks klubiks sai üleliidulisse tippu kuulunud Moskva ülikooli meeskond.
Eesti Spordi Kuulsuste Hall avati Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis 2020. aasta oktoobris ning selle avaliikmeteks valiti 50 eelmise sajandi silmapaistvaimat Eesti sportlast-sporditegelast. Suurejooneline kuulsuste hall asub füüsilisel kujul Tartus, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis ning lisaks sellele on muuseumis võimalik nautida veel erinevaid atraktsioone, püsinäitust «Eesti Spordi Lugu» ning tellides erinevaid haridusprogramme.
Sportliku keskkonna vahetus tõstis Riismani mängu kvaliteeti tuntavalt. Esindades järgnevate hooaegade jooksul mitut Moskva klubi, võttis ta pikkadeks aastateks sisse koha üleliidulises veepallieliidis. Tudengiaastatel mängis ta esmalt mõnda aega Moskva ülikooli ridades, võistles hiljem lühidalt Torpedo eest ja lõpetas seejärel sportlaskarjääri ülitugeva Dinamo mängijana.
Klubitasandil jäid eestlasest veepalluri märkimisväärsemateks saavutusteks mängijana kogutud kaks esikohta veepalli Euroopa karikavõistlustelt ning neli kuldmedalit NSV Liidu meistrivõistlustelt, lisaks kuulus ta 1979. aastal eelolümpiana peetud üleliidulise rahvaste spartakiaadi võitnud Moskva meeskonna koosseisu.
/nginx/o/2021/09/20/14082837t1h9f1c.jpg)
Head esitused üleliidulisel areenil avasid Riismanile ühtlasi NSV Liidu veepallikoondise ukse, seda aga paraku ainult üheks suureks võistluseks – koduseks Moskva olümpiaks. Sest eestlase mängutase võis küll olla briljantne, ent NSV Liidu piiridest kaugemal toimunud tiitlivõistlustele tal asja ei olnud. Neile aegadele igiomane ja õige mitmeid Eesti sportlasi kummitanud probleem – olla hinnatud poliitiliselt ebausaldusväärseks isikuks – lükkas nn väljasõidukeelu alla kuulunud kodanike nimekirja ka Riismani...
Säärase keelu motiive on tagantjärele otsitud tulipäise sportlase värvikast, rahvusvahelisest ja kohati üsna radikaalsest suhtlusringkonnast Moskvas, ent samuti tema pereliikmete minevikust. Olgu siis põhjusel või teisel, igal juhul jäi Riisman veto alla pikaks ajaks ja see otsus katkestas tema teekonna NSV Liidu koondises loodetust kiiremini.
NSV Liidu koondis mängis koosseisus Vladimir Akimov, Aleksei Barkalov, Jevgeni Grišin, Mihhail Ivanov, Aleksandr Kabanov, Sergei Kotenko, Giorgi Mšvenieradze, Mait Riisman, Erkin Šagajev, Jevgeni Šaronov ja Vjatšeslav Sobtšenko.
Niisuguste saatuselöökide tõttu mängis Riisman hetkeks üpris tõsiselt mõttega täies jõus atleedina spordi asemel ajakirjandusse sukelduda. Julgust selleks andis Moskvas omandatud žurnalistikutse, lisaks oli ta ju varemgi teinud kaastööd meediaväljaannetele nii Eestis kui ka kaugemal. Teoks see plaan siiski ei saanud – hiljem sportlastee lõpetanuna leidis Riisman enda järgmise proovikivi ikka spordis, aga nüüd juba treenerina.
Õnneks ei läinud tema kirjutamistalent kaduma. Selle valas olümpiavõitja 2015. aastal ilmunud ja suurepärases stiilis paberile pandud autobiograafilisse teosesse «Veepallur», mis pälvis koguni Georg Hackenschmidti auhinna aasta parimale spordiraamatule Eestis!
/nginx/o/2021/09/20/14082840t1h4c1f.jpg)
Treenerina tegutses Riisman mitmete klubide juures Prantsusmaal ja Venemaal ning jagas teise treenerina näpunäiteid NSV Liidu ja Venemaa koondistele. Tema juhendajakarjääri jäid kaunistama Euroopa karikavõitjate karikavõit Moskva Dinamo eesotsas, Venemaa meistritiitlid ning medalid Prantsusmaa meistrivõistlustelt.
:format(webp)/nginx/o/2017/09/07/7074251t1hd235.jpg)