Rain Nappir – Eesti analüütik, kes töötab Šveitsi suurklubis

Eestlane Rain Nappir töötab Šveitsis jalgpalliklubi Zürichi Grasshopperi juures. Foto: Grasshopper Club Zürich

Hiiumaa mees Rain Nappir on saavutanud maailma jalgpallis pärast kodumaa tolmu jalge alt pühkimist muljet avaldavalt palju. Pärast kolme aastat tööd Eesti noortekoondiste juures töötas ta sama kaua Kataris ning kahe peatuse järel Soomes on ta jõudnud Šveitsi suurklubi Zürichi Grasshopperi taustajõududesse.

Tulite jalgpalliliitu tööle 2013. aastal videoanalüütikuna. Kas see oli teie esimene töökoht?

Videoanalüütikuna küll.

Kuidas te selle ametini jõudsite?

Alguse sai see Tallinna Ülikoolis Boris Bazanovi käe all bakalaureuse lõputööd tehes. Otsisin lõputööd kirjutades väljundit ja soovisin leida kohta, kus spetsialiseeruda. Leidsin selle võimaluse Inglismaal Londonis Middlesexi Ülikoolis. Läksin õppima magistrisse, mis oli kusjuures teine magister, mida tol hetkel tegin. Olin ülikooli sisse astudes Tartu Ülikoolis esimese aasta magistrantuuris juba teinud.

Eeldades, et Eestis oli erialaks kehakultuur, siis mis oli teie eriala Inglismaal ja kas sa jõudsite mõlemad magistrantuurid lõpetada?

Jõudsin küll. Inglismaal on eriala nimeks sports performance analysis (eesti keeles sportliku soorituse analüüs – toim).

2016 läksite Katari Aspire’i akadeemiasse. Kuidas see teil õnnestus?

Nad otsisid inimest ja toimus konkurss. Eestis töötasin koos väravavahtide treeneri Jyri Niemineniga, kes oli juba seal. Jyri töötab hetkel MLSis (Põhja-Ameerika kõrgliiga – toim) New York Red Bullsi esindusmeeskonna väravavahtide treenerina. Ta oli Kataris endale juba nime teinud ja inimesed austasid teda. Usun, et soovitus oli selle otsuse tegemisel suure kaaluga.

Huvitaval kombel oli Kataris tegelikult kaks vaba ametikohta. Üks kohaliku kõrgliiga meeskond otsis endale videoanalüütikut ja Aspire ka.

Mis kallutas valiku akadeemia kasuks?

Mitu aspekti. Mulle sobisid tingimused, mida nad pakkusid, ja kindlasti mängis rolli ka see, et nad tegid oma pakkumise kiirelt ja konkreetselt. Oli aru saada, et kõrgliigas mängiv meeskond on ka huvitatud, aga lõplikku ja ametlikku pakkumist neilt laual veel polnud.

Kas Eestist lahkumine oli sõbralik?

Väga sõbralik. Ja hiljutine lahkumine Soomest oli ka sõbralik. Inimesed saavad aru, mis võimalused need on. Ühtpidi ma küll loodan, et keegi ei sooviks, et ma ära läheks, sest ma tahaks uskuda, et teen head tööd ka (naerab – toim). Aga kui järgmine samm on loogiline, siis kõik mõistavad ja soovivad edu.

Mainisite lahkumist Eestist ja Soomest. Aga kelle algatusel Katarist Soome liikusite?

Ise lahkusin. Töötasin Aspire’is seega 2016–2019. Kõige suuremaks lahkumise põhjuseks oli see, et projekt, millega ma tegelesin, sai läbi. 2016. aasta augustis läksin Katari ja alates detsembrikuust töötasin noortekoondise juures, kes sihtis kohta U20 MM-finaalturniiril. Töötasingi selle tiimiga ja kord kuus oli selle koondisega kümnepäevane laager. See kulmineerus 2019. aasta MMiga Poolas. Siis oligi valik, kas minna uuesti akadeemia juurde või teha järgmine samm. Valisin teise variandi.

Mulle jäigi esialgu mulje, et liitusite Kataris akadeemiaga.

Alguses olingi akadeemias, aga kui see koondis loodi, siis otsiti akadeemiast sobivaid inimesi selle projektiga liituma. Mina olin üks nendest. Kokkuvõttes olin ikkagi akadeemiaga seotud ja mul oli võimalus seal ka pärast U20 MMi jätkata.

U20 MM tundub äge ja tegu on väärt saavutusega, et sinna üldse jõuda!

Minu teada olen ma esimene eestlane, kes sel tasemel on saanud jalgpalli MMil kaasa lüüa. Kui võtta kuivalt tulemused ette ja neid jälgida, siis ei pruugi justkui finaalturniiriga rahule jääda, aga tegelikult näitasime kvaliteetsete meeskondade, sealhulgas hilisema maailmameistri Ukraina vastu head mängu.

Ukrainale ja USA-le jäime alla 0:1, Nigeeriale 0:4. See oli neljas kord, kui Katar oli sinna jõudnud. Enne 2019. aastat jõuti finaalturniirile veel 1981. ja 2015. aastal, lisaks oldi 1995. aastal võõrustajad.

Aasia suurte kõrval ei ole lihtne mahtuda nelja meeskonna hulka, kes finaalturniirile jõuavad. Saudi Araabia, Iraak, Iraan, Usbekistan, Lõuna-Korea, Põhja-Korea, Jaapan ja Aasia meeskondadega heitlev Austraalia pole lihtsad vastased. Lõuna-Koreale kaotasime Aasia meistrivõistluste poolfinaalis ja nemad jõudsid U20 MMil lausa finaali, kus kaotasid Ukrainale.

Pärast Katari jätkus karjäär põhjanaabrite juures. Kes teid Soome kutsus?

Seinäjoki JK. Nad otsisid ka vabale ametikohale inimest ja arvasin, et on hea järgmine samm. Kodule lähemal ja meeste võistkond. Soovisin võtta suuna professionaalsesse jalgpalli. Veetsin seal ühe, 2020. aasta.

Ja seejärel Espoo Honka.

Just. Jaanuarist aprillini selle aasta alguses. Honka oli super! Ägedad inimesed ja tehakse suurepärast tööd. Lisaks kohustustele esindusmeeskonnas olin ka duubelmeeskonna abitreener. Kui Šveitsist tuli pakkumine, siis ajastus oli keeruline, sest liigahooaja esimese mänguni oli kaks nädalat, aga nagu juba varem mainisin, siis minu lahkumised pole olnud kuidagi kibedad. Kõik said aru ja lausa öeldi, et ma pean minema.

Kuidas Grasshopper teid leidis?

Tutvuste kaudu. Teadsin peatreenerit Aspire’ist. Igaks juhuks täpsustan, et tegu on nüüdseks Grasshopperi endise peatreeneriga.

Võib-olla veidi ebamugav küsimus, aga kas teie töökoht polnud ohus pärast seda, kui klubi teed peatreeneriga lahku läksid?

Kuna klubile meeldis, kuidas ma töötan, siis otsustasid nad, et jätavad mu. Kui kaks mängu oli jäänud hooaja lõpuni, siis tuli ajutine treenerite tiim, kes lootis ja arvas, et suudan neid aidata. Ja mul õnnestuski jääda. Mul on selle üle hea meel, sest see on suur ja hea projekt, milles osaline olla.

Grasshopper on Šveitsis päris suur klubi, aga mullu mängiti esiliigas, tänavu kõrgliigas.

Zürichi Grasshopper on üks suuremaid klubisid Šveitsis ja kohe kindlasti kõige edukam klubi läbi ajaloo, sest Šveitsi meistriks on tuldud 27 korda. BSC Young Boys ja FC Basel 1893 on viimasel ajal olnud tugevamad, aga töötame kõvasti selle nimel, et seda vahet vähendada ja taastada oma koht paremate Šveitsi tiimide hulgas. See on protsess, mis võtab kindlasti aega.

Aga millised te praeguseks olete? Vaevalt et Šveitsi suurim klubi kõrg- ja esiliiga vahel pendeldada soovib?

Kindlasti on esialgu meie eesmärk säilitada koht kõrgliigas, aga mina pole õige inimene vastama klubi ambitsioonide kohta. Aga ühel hetkel oleks tore uuesti meistritiitli nimel heidelda!

Mis keeles te seal suhtlete?

Treenerite tiimi töökeel on saksa keel, mida ma ei oska, aga üritan võimalikult kiiresti selle selgeks saada. Praegu saan hakkama inglise keeles.

Mis on teie tööülesanded? Eeldan, et analüüsite mänge, aga peate te neid ise filmima ka?

Olen varem filminud küll, aga Šveitsis on kaamerad üleval ja saan need automaatselt.

Ehk siis mäng jookseb nii-öelda sinu arvutisse ja tegelete siis analüüsiga?

Teen eelanalüüsi küll mängu ajal ja kogun klippe kokku, et pärast mängu oleks lihtsam läbi vaadata. Minu soov on klippide kaudu koguda mustreid, mida mängus näen, ja otsin, kas need on vastavuses meie mängumudeliga. Lihtsustatult öelduna vaatan, mis on head ja vead. Aga neid mustreid joonistan spetsiaalse programmi abil pärast mänge, lisan videole animatsioone, panen kogu selle materjali kokku ja saadan treeneritele tagasiside. Seejärel valime koos, mida näitame mängijatele, sealhulgas individuaalseid klippe. Seni mainitule lisandub ka vastase analüüs.

Kui suur osa teie tööst on statistikal?

Eesti-aegadel oli rohkem statistikat, aga Aspire’ist alates on töö nõudnud rohkem videole keskendumist ja statistika on tagaplaanil. Mõnda numbrit on ikka vaja video toetamiseks. Minu töö on taktikalise poole analüüs ja andmete analüüsist olen kaugemal.

Kas mängijatele annate tagasisidet teie, treener või kõik koos?

See sõltub treenerite tiimist.

Kas annate taktikalist nõu või saate infot treenerilt, mida vaja on?

Ideed on ikka treenerilt, sest temal on visioon, kuidas meeskond mängib. Mina tegutsen sellele vastavalt. Minu töö on aidata treenerit ja selle kaudu aidata meeskonnal arendada. Proovin videote abil meeskonnale näidata, mida treener tegelikult näha tahab.

Kas videoanalüütikutel on oma eelistatud taktikad ka? Äkki mõnele sobib analüüsida viiest kaitseliini, teisele neljast. Mõnele sobib kuldaegade Barcelona ja teisele 2004. aasta Kreeka koondis.

Ühe lausega ei oskagi sellele vastata. Eks igal inimesel on oma nägemus, kuidas jalgpalli mängida võiks, aga sellel arvamusel ja minu ametikohal pole midagi ühist. Kui treener tahab vasturünnakuid, siis minu töö on need leida. Kui keegi sooviks mängida nagu Barcelona oma kuldaegadel, siis on see võibolla tõesti mõne videoanalüütiku jaoks lihtsam, aga teise jaoks jälle keerulisem.

Suures pildis ei mängi see mingit rolli, sest peab olema mitmekülgne. Kogemused tulevad kasuks, sest lõpuks koguneb analüütiku karjääri koostöid väga erineva nägemusega treeneritega.

Ma tunnen praeguseks, et olen piisavalt paljude treeneritega koos töötanud, et ma isegi ei mõtle nii, kas 4–4–2 ja vasturünnakud sobiksid mulle paremini või halvemini kui 4–3–3 ja palliga mäng või hoopiski 3–5–2. Tööle lähenemine jääb sarnaseks, sest olulised detailid mängus korduvad: näiteks keskväljakul ülekaalu loomine või ründaja soov endale ruumi teha.

Šveits esines edukalt EM-finaalturniiril. Kas tunnete kohapeal selle mõju ka?

Turniiri ajal olid inimesed õnnelikud ja meediakajastus oli suur. Aga suuremas pildis on mul keeruline öelda, sest olen siin alles nii värskelt ja elan alles sisse.

Eesti ja Šveits on omavahel nüüd üsna tihedalt seotud, sest meie meestekoondist juhendab Šveitsi mees Thomas Häberli. Samuti on olnud siinses meedias teemaks, et Kesk-Euroopa võiks meie parimatele mängijatele sobida. Kas teie jaoks on olemas miski, mis kirjeldaks just Šveitsi jalgpalli, ja teiseks, kas see jalgpall võiks meie mängijatele sobida?

Ma ei vaata jalgpalli selle pilguga, et mis omadused on kindlal liigal ja koondisel. Võibolla inimlikust aspektist võiks, sest näiteks Portugali liigasse siirdudes võib lihtsalt kohalik temperament olla natuke teine, mistõttu on alati parem minna tuttavamasse elukeskkonda. Aga mis jalgpalli puudutab, siis see on ikkagi kinni oskustes. See tähendab, et see pole ju seotud kultuuri ja liigaga, vaid hoopis treeneri valikuga, mille ta teeb sportlike põhimõtete järgi.

Tähendab see, et jälgite meie mänge ka jätkuvalt?

Eks ma ikka jälgin tulemusi ja suuremaid mänge proovin vaadata ka.

Kas see käis nüüd koondise või Premium liiga kohta ka?

Mõlema!