KUULSUSTE HALL ⟩ Viljar Loor – Eesti tituleerituim võrkpallur

Olümpiakulla pani Viljar Loorile kaela Rahvusvahelise Olümpiakomitee president Michael Killanin isiklikult! Foto: Endel Tarkpea/Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

1983. aasta 26. juulil tehti järjekordselt spordiajalugu legendaarsel Maracana staadionil Rio de Janeiros. Ligemale 96 000 inimest oli vihmasele õhtule vaatamata otsustanud tulla kaasa elama NSV Liidu ja Brasiilia koondiste võrkpallimängule vabas õhus ning kahetsema nad seda ei pidanud, sest murule laotatud kunstkattega väljakul peetud kohtumise võitsid võõrustajad tulemusega 3:1. Mis aga eriti põnev – kandev roll oli selles heitluses Eesti läbi aegade edukaimal võrkpalluril Viljar Looril.

Eesti spordi- ja olümpiamuuseum avaldab koostöös Postimehega loo igast Eesti spordi kuulsuste halli avaliikmest – seega on tulemas 50 artiklit eelmise sajandi kõige silmapaistvamatest sportlastest ja sporditegelastest. Käesolev lugu on järjekorras 27.

Neil päevil püsivalt NSV Liidu koondise põhimeeste sekka kuulunud Loor koges endiselt treenerite täit usaldust ning teenis tublisti mänguminuteid ka tolles brasiillaste jalgpallipühamus toimunud pallilahingus, mis oli mitmes mõttes eriline. Sai siis ju teoks ajaloo üldse publikurohkeim võrkpallimäng ning samuti usutakse tagantjärgi, et Maracanal toimunust algaski suuresti kohvimaa tõus vollemaailma eliiti. Võit pikalt domineerinud punasärkide üle süstis väljakuperemeestesse enesekindlust, mis pole lahtunud siiani. Võrkpall sobib brasiillastele!

Leidis kohe oma ala

Kuid ka Tartus sirgunud Loori jaoks oli võrkpall olnud algusest peale see ala, millele innustunult pühenduda. Korralikke tulemusi näitas heade kehaliste eeldustega Loor juba noorteklassis 1960. aastate lõpul ehk ajal, mil Eestis loitis tänu Tallinna Kalevi meeskonna NSV Liidu meistriks tulekule üldine võrkpallivaimustus.

Viljar Loor Tallinna Kalevi mängijana Tallinnas Kalevi spordihallis (1977). Foto: Dmitri Prants/Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

Viljar Loor (1. oktoober 1953 – 22. märts 2011)

• OM-kuld (Moskva 1980)
• kahekordne MM-kuld (1978, 1982)
• kahekordne MK-võitja (1977, 1981)
• viiekordne EM-kuld (1975, 1977, 1979, 1981, 1983)
• neljakordne Euroopa karikavõitja
• kaheksakordne NSV Liidu meister

Õige pea jõudis nutika loomuga mängija üleliidulisse noortekoondisse, tuli 1971. aastal omaealiste NSV Liidu koondise kaptenina Euroopa juunioride meistriks ning debüteeris aasta hiljem Kalevi esindusvõistkonnaga meeste seas üleliidulisel areenil.

Ent soov oskusi lihvida ja veelgi suuremat mängu mängida sundis Loori kaugemale vaatama ning pikkadeks aastateks Moskva vahet käima. Oma parimad hooajad veetis ta toonase Euroopa klubivõrkpalli absoluutse valitseja – ja usutavasti neil aegadel maailma tugevaima võrkpalliklubi – Moskva CSKA meeskonnas, võites selle aja jooksul neljal korral Euroopa riikide meistermeeskondade karikaturniiri (hilisema nimega CEV Meistrite liiga) ning ridamisi üleliidulisi meistritiitleid.

Eesti spordi kuulsuste hallist

Eesti spordi kuulsuste hall avati Eesti spordi- ja olümpiamuuseumis 2020. aasta oktoobris ning selle avaliikmeteks valiti 50 eelmise sajandi silmapaistvaimat Eesti sportlast-sporditegelast. Suurejooneline kuulsuste hall asub füüsilisel kujul Tartus, Eesti spordi- ja olümpiamuuseumis ning lisaks sellele on muuseumis võimalik nautida veel erinevaid atraktsioone, püsinäitust «Eesti spordi lugu» ning tellida erinevaid haridusprogramme.

Kolmest olümpiast läks õnneks üks

Aastail 1975–1984 mahtus Loor ühtlasi NSV Liidu meestekoondise rivistusse ja oli juba 1976. aastal lähedal Montreali olümpiale pääsule, kuuludes viimase hetkeni hiljem Kanadast hõbedaga koju tulnud koondise kandidaatide hulka. Kahjuks jätsid eriarvamused peatreener Juri Tšesnokoviga ta olümpiasõidust eemale.

Viljar Loori kuldmedalivõidud OM- ja MM-võistlustelt

1980. aasta olümpiamängude meeste võrkpalliturniir (Moskva, 20. juuli–1. august)

1. NSV Liit
2. Bulgaaria
3. Rumeenia

NSV Liidu koondis mängis koosseisus Vladimir Dorohhov, Aleksandr Jermilov, Vjatšeslav Zaitsev, Vladimir Kondra, Valeri Krivov, Fjodor Laštšonov, Viljar Loor, Oleg Moliboga, Juri Pantšenko, Aleksandr Savin, Pavel Selivanov ja Vladimir Tšernõšev.

1978. aasta MM-võistlused (Itaalia, 20. september–1. oktoober)

1. NSV Liit
2. Itaalia
3. Kuuba

NSV Liidu koondis mängis koosseisus Vladimir Kondra, Vjatšeslav Zaitsev, Anatoli Polištšuk, Vladimir Tšernõšev, Aleksandr Savin, Viljar Loor, Vladimir Dorohhov, Aleksandr Jermilov, Pavel Selivanov, Oleg Moliboga, Valeri Krivov ja Fjodor Laštšonov.

1982. aasta MM-võistlused (Argentina, 1.–15. oktoober)

1. NSV Liit
2. Brasiilia
3. Argentina

NSV Liidu koondis mängis koosseisus Vladimir Dorohhov, Sergei Gribov, Viljar Loor, Valeri Losev, Oleg Moliboga, Juri Pantšenko, Aleksandr Savin, Pavel Selivanov, Vladimir Škurihhin, Oleg Smugilev, Aleksandr Sorokalet ja Vjatšeslav Zaitsev.

Järgmisel hooajal toimunud muudatused tõid uueks peatreeneriks legendaarse Vjatšeslav Platonovi ja Loorist kujunes peagi NSV Liidu koondise püsiliige. Tõestades end hüva mänguga 1978. aasta MM-võistlustel Itaalias, pääses ta seejärel 1980. aasta Moskva mängudel kindlalt olümpiakoondisse ning krooniti koduseinte toel olümpiavõitjaks.

Tõsi, olümpiavõit ning MM- ja EM-tiitlid teevad Loorist küll ühe edukama pallimängija meie spordiloos, kuid tema saavutusterida võinuks olla pikemgi, kui asjade loomulikku kulgu ei sekkunuks rahvusvaheline poliitika.

Olid ju tal ning mitmel teiselgi meie sportlasel selged olümpiasihid silme ees veel 1984. aasta Los Angelese mängude eel. Paraku jäi NSV Liidu delegatsioonil see olümpiasõit sõitmata, sest mäletatavasti otsustasid idabloki riigid neid USA-s peetud mänge boikoteerida – ja see oli tagasilöök, mis märkis ühe ajastu lõppu. Sisuliselt korraga sai otsa nii Loori osalemine suures mängus kui ka NSV Liidu valitsemisaeg maailma võrkpallis.

Lisalugemist

• Tiit Lääne (koostaja) «Viljar Loor» (Tallinn 2007)
• Gunnar Press «Härra sportlane Viljar Loor» (Tallinn 2013)