USA aitab Eesti sportlasi edasi, aga mis hinnaga?

Kui kümnevõistleja ­Johannes Erm saabus mai lõpus Ameerikast tagasi ­Eestisse, nägi tema kauane treener Holger Peel, et õpilase olukord on palju hullem, kui ta oli oletanud. Peel teadis, et Erm oli talvel ­Georgia ülikooli eest kaugust hüpates vigastanud pöida, kuid talle tuli üllatusena trauma tõsidus: oli tekkinud turse ja tuli teha süste. Erm lonkas veel juuliski, kui stardini Tokyo olümpial jäi ­vähem kui kuu.

Statistikahuvilisena võtab Peel oma arvutist andmebaasid ning loeb ridamisi ette kümnevõistlejaid, alates ­Kristjan Rahnust kuni Karl Robert Salurini, keda on Ameerikas seganud ridamisi vigastusi ning kelle tiitlivõistlused on lõppenud tavaliselt ­ebaõnnestumisega. Sama kehtib isikliku rekordi järgi Eesti praeguse esinumbri Uibo kohta.

«USA ülikoolid on Eesti noortele kümnevõistlejatele kujunenud hakk­lihamasinaks,» lausub Peel.