:format(webp)/nginx/o/2021/10/08/14125478t1hfd23.jpg)
Mootorite mürina saatel toimuvatele mõõduvõttudele kaasaelamine on muidugi läbi aegade olnud eestlaste meelistegevusi, ent eriti ainulaadsel moel väljendasid siinsed spordisõbrad oma poolehoidu tehnikasportlastele poolsada aastat tagasi. Nimelt tegid 1971. aasta Eesti paremate sportlaste valimisel puhta töö tsiklitaltsutajad – meeste arvestuses kuulus Eesti aasta sportlase tiitel kogenud Vambola Helmile, naiste seas aga tõusvale suurusele Luule Tullile.
Eesti spordi- ja olümpiamuuseum avaldab koostöös Postimehega loo igast Eesti spordi kuulsuste halli avaliikmest – seega on tulemas 50 artiklit eelmise sajandi kõige silmapaistvamatest sportlastest ja sporditegelastest. See lugu on järjekorras 29.
Mõistagi ei tulnud eelnimetatud rattaässade edu tühjalt kohalt, sest auto-motospordi harrastamise traditsioonid Eestis on üksjagu pikad. Autode võidusõite korraldati siinmail juba 1920. aastatel ning mootorrattavõistlused said hoo sisse pärast Pirita ringraja valmimist 1933. aastal.
Veelgi suuremaks publikumagnetiks muutusid motovõistlused nõukogude ajal, mil maarjamaised sõitjad jõudsid riburadapidi üleliidulisse eliiti ja õnnelikumad neist said võimaluse oma talenti demonstreerida koguni rahvusvahelisel areenil.
/nginx/o/2021/10/08/14125477t1h6562.jpg)
Nõukogude Liidus hinnati tehnikasporti strateegilise (riigikaitselise) potentsiaaliga valdkonnaks ja Eestist kujunes selle arusaama toel välja oluline üleliiduline tehnikaspordikeskus. Muuhulgas tõusis ausse vormelisõit (Tallinnas toodetud Estonia vormelid kogusid populaarsust kodunt kaugemalgi!), ent NSV Liidu meistritiitleid ning rõõmu tulemuslikust osalemisest eri tasemega rahvusvahelistel võistlustel jagus veel Eesti rallisõitjatele, veemotosportlastele, mootorratturitele ja teistegi tehnikaspordialade esindajatele.
Aina rohkem lisandus tehniliste spordialade harrastajate sekka ka naissportlasi, kelle seast särab kirkaimana just Virumaalt pärit Luule Tulli täht.
Eesti spordi kuulsuste hall avati Eesti spordi- ja olümpiamuuseumis 2020. aasta oktoobris ning selle avaliikmeteks valiti 50 eelmise sajandi silmapaistvaimat Eesti sportlast-sporditegelast. Suurejooneline kuulsuste hall asub füüsilisel kujul Tartus, Eesti spordi- ja olümpiamuuseumis ning lisaks sellele on muuseumis võimalik nautida veel erinevaid atraktsioone, püsinäitust «Eesti spordi lugu» ning tellida erinevaid haridusprogramme.
/nginx/o/2021/10/08/14125479t1hcaa5.jpg)
Suusatamise, kergejõustiku ja jalgrattasõidu kaudu spordi juurde jõudnud Tull alustas mootorrattasõiduga tegelemist 1960. aastate alul Rakveres. Süvenedes töö kõrvalt visalt tehnikamaailma saladustesse, kihutas särtsakas virulanna end mõne järgneva aasta jooksul rehvide vilinal mootorrattasõitjate absoluutsesse paremikku kogu NSV Liidus.
Tõsi, kahetsusväärselt tuligi tal oma võimetelaeka tegeliku sisu esitlemisel piirduda peamiselt üleliidulise tasandiga. Hiigelriigi piiridest väljastpoolt toimunud võistlustele oli Tullil karjääri kestel asja üksnes paaril korral – ühest küljest põhjusel, et suuri rahvusvahelisi võistlusi motospordis naistele neil aegadel lihtsalt ei peetud, teisalt aga on tagantjärele arvatud sedagi, et andekas sportlanna ei pruukinud tollal kuuluda välissõite viseerinud võimuesindajate lemmikute hulka.
Kuid seal, kus võimalik, tegi Tull tsiklisadulas tõepoolest head tööd, saavutades oivalisi tulemusi ringraja-, hipodroomi- ja mitmepäevasõidus, samuti motokrossis. Seejuures korjas meie läbi aegade edukaim naismootorrattur parematel päevadel NSV Liidust kuldmedaleid igal aastal ikka mitmekaupa, valitsedes nii hipodroomi- kui ka ringradu. Aastatel 1966–1992 võitis Tull kokku 21 NSV Liidu meistrikulda, olles selle kordaminekuga ühtlasi kõige rohkem üleliidulisi tiitleid noppinud naissportlane Eesti spordiloos.
Eli Kaldma «Ringrajal» (Tallinn 1979)
«Viru vägevad» (Tallinn 2000)
:format(webp)/nginx/o/2017/09/07/7074251t1hd235.jpg)