/nginx/o/2021/10/16/14141864t1hef60.jpg)
1980. aasta 20. juulil kogunesid tuhanded elevil spordihuvilised Piritale, et saada osa kauaoodatud ajaloolisest hetkest, Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregati avamisest. Pirita vastse purjespordikeskuse tseremooniaväljakul valitses asjakohaselt ülev atmosfäär ja kõik sujuski nii, nagu korraldajad olid plaaninud – tuleurnis süttis olümpiatuli, kõlas pidulik muusika ning regati korralduskomitee esimees Arnold Green kuulutas võistlused ametlikult avatuks. See oli üks eriline päev!
Eesti spordi- ja olümpiamuuseum avaldab koostöös Postimehega loo igast Eesti spordi kuulsuste halli avaliikmest – seega on tulemas 50 artiklit eelmise sajandi kõige silmapaistvamatest sportlastest ja sporditegelastest. See lugu on järjekorras 30.
Olümpiamängude jõudmine Maarjamaale oli mõistagi suursündmus ja sellest maha jäetud jälg on tänini mitmeti märkimisväärne. Piritale kerkinud moodne purjespordikeskus kujunes aja jooksul oluliseks rahvusvaheliste purjetamisvõistluste läbiviimise paigaks, Tallinna linnapilt muutus tänu uueilmelistele olümpiarajatistele senisest tuntavalt nüüdisaegsemaks ja muidugi salvestus eestlaste meelde lisaks lugematu hulk erinevaid, rohkem või vähem isiklikke olümpiamälestusi.
/nginx/o/2021/10/16/14141860t1h8a15.jpg)
20.–30. juulini väldanud regati õnnestumise nimel nägid vaeva paljud inimesed ja see tehtigi teoks parimal toona mõeldaval moel, sest ehkki Tallinnasse ei tulnud poliitilistel põhjustel kokku kõik maailma paremad seilajad, saadi oma korraldustaseme eest siiski eeskätt kiitvaid hinnanguid.
Kogu selle positiivse kuvandiloome üks kandvaid jõudusid oli regati korralduskomitee esimees Arnold Green. Mees, kes mitmekülgselt võimeka ühiskonnategelasena jõudis pidada nii Eesti NSV haridus- ja välisministri kui ka Eesti NSV ministrite nõukogu esimehe asetäitja ametit ning lisaks tagant tõugata siinset spordielu.
Suur spordihuvi oli Riias sündinud ja Virumaal kasvanud Greeni saatnud juba koolipõlvest saati. Koolipoisina harrastas ta Rakvere võistkonnas erinevaid pallimänge, tegeles innukalt suusatamisega ning kerkis kergejõustiklasena maakonna koondise liikmeks. Gümnaasiumi järel lootis noor mees minna koguni Tartusse kõrgemat kehakultuuriharidust omandama, kahjuks aga ei olnud sellele unistusele II maailmasõja ärevatel aegadel määratud täituda ja nii tuligi tal hiljem leppida pelgalt võimalusega olla spordi juures ennekõike toetajana.
/nginx/o/2021/10/16/14141814t1haa65.jpg)
Muuhulgas mäletatakse Arnold Greeni Eesti NSV maadlus- ja suusaföderatsioonide esimehena, samuti Eesti Suusaliidu presidendina.
Tegudeinimesena aitas ta kaasa mõnegi kaaluka spordivõistluse korraldamisele ning Eestile oluliste spordikeskuste arendamisele.
Ühe oma karjääri ilmselt tähelepanuväärseima rolli sai Green enda õlule aastal 1989, mil ta valiti taaskäivitatud Eesti Olümpiakomitee läbi aegade esimeseks presidendiks. Jah, täpselt nii ja mitte kuidagi teisiti – sest enne II maailmasõda ei suunanud meie olümpiakomiteed ju mitte presidendid, vaid esimehed!
Eesti spordi kuulsuste hall avati Eesti spordi- ja olümpiamuuseumis 2020. aasta oktoobris ning selle avaliikmeteks valiti 50 eelmise sajandi silmapaistvaimat Eesti sportlast-sporditegelast. Suurejooneline kuulsuste hall asub füüsilisel kujul Tartus, Eesti spordi- ja olümpiamuuseumis ning lisaks sellele on muuseumis võimalik nautida veel erinevaid atraktsioone, püsinäitust «Eesti spordi lugu» ning tellida erinevaid haridusprogramme.
/nginx/o/2021/10/16/14141863t1h7db3.jpg)
Tagantjärele on hinnatud, et just Arnold Greeni sihikindel tegevus ning tema varasemast kogunenud head rahvusvahelised suhted olid 1990. aastate alguses tugevasti abiks Eesti taasliitmisel rahvusvahelise olümpialiikumisega. Ja seda panust märgati ka maailmas: aastal 2001 pälvis ta seni ainsa eestlasena Rahvusvahelise Olümpiakomitee kõrgeima tunnustuse, olümpiaordeni.
:format(webp)/nginx/o/2017/09/07/7074251t1hd235.jpg)