/nginx/o/2024/10/18/16427066t1haef3.png)
/nginx/o/2021/10/21/14154688t1hee06.jpg)
Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates «Staadionijutud» on sel korral külalise rollis endine kuulitõukaja ja praeguseks juba aastakümneid treeneritööd teinud Ants Kiisa.
STAADIONIJUTUD ⟩ Ants Kiisa: pean TSIKist väljakukkumist oma sportlaskarjääri olulisimaks hetkeks
1996. aasta Euroopa meistrivõistlustel Stockholmis üheksanda koha saanud Kiisa, kes spordisõprade seas pikemat tutvustamist ei vaja, peab üheks oma sportlaskarjääri olulisimaks hetkeks 1984. aastat, mil ta Tallinna spordiinternaatkoolist välja visati.
«Pean seda oma karjääris kõige olulisemaks hetkeks. Järelikult nii pidigi minema. Ja tänu (koolist väljaviskamisele) minust sportlane saigi. Tahtsin küll esialgu oma TSIKIi treeneri Jüri Muraka juures edasi trennis käia. Ta oli ülitore inimene ja hea treener, aga tema elu oli selleks ajaks juba puntras. Sõitsin pärast trenni Turbast Tallinnasse trenni, tegin soojaks ja ootasin trenni, aga vahel teda ei tulnudki. Sellest oli kahju, sest tean, milline ta varem oli olnud,» meenutab Kiisa.
«Seejärel leidsin Spordilehest kuulutuse, kus Aleksander Lohk kutsus tööjõureservidesse lapsi trenni. Läksin 1985. aasta 5. jaanuaril vist esimest korda trenni, kus pundis olid muuhulgas Kalev Külv, Elju Kubi ja Helgi Parts. Lohk pani mind kohe katseid tegema, et näha, mis ma teha suudan. Käed-jalad värisesid pärast trenni, sest koormus oli nii suur. Aga tegin kümme päeva trenni ja panin kohe pooleteise meetriga isikliku rekordi, pärast mida olin Eesti esinumber. Seda raputust oli mul vaja,» lisab 51-aastane Kiisa.
/nginx/o/2021/10/21/14154686t1h62a3.jpg)
1996. aasta suvel, vahetult enne Atlanta olümpiamänge USAs eellaagris viibides sai Kiisa saatusliku vigastuse, mis sisuliselt ka tema sportlaskarjäärile joone alla tõmbas. Mõned aastad hiljem alustas ta juba vana koolivenna ja sõbra Erki Noole treenimist.
«Erki oli spordikoolis pisike poiss, kuskil 150 sentimeetrit pikk. Oleme tagantjärele rääkinud klassivendadega, et sisu oli tal tegelikult juba siis kõva,» tunnustab Kiisa. «Erki hüppas väikese poisina 10 sentimeetrit üle oma pea kõrgust. See, et ta oli kõige väiksem, ei teinud teda kõige väiksemaks. Ta oskas enda eest väga hästi seista. Ta polnud siis allaandja ja temast ka ei saa sellist kunagi. Erki tõestas, et üks asi on füüsiline andekus, aga teine asi on mentaalne jõud ehk see, mis sind edasi viib. Olen kindel, et selle sisemise põlemiseta poleks ta neid tiitleid võitnud. Ja kohe, kui Erki pikkust viskama hakkas, oli ta teistest pea jagu üle.»
Kiisa on puutunud kokku paljude meie viimase paarikümne aasta parimate heitjate-tõukajatega. Neist üks talendikamaid oli varalahkunud Taavi Peetre, kellest sai Kiisa abiga Eesti üks kõigi aegade parimaid kuulitõukajaid.
«Ma olen ikkagi öelnud, et sportlane peab ise teadma, et ta ei tee sporti minu jaoks. Ja et kui ta on andekas, siis ma nõuan ka temalt rohkem. Näiteks Taavi Peetre oli selline kuju ja anne, et... Meil oli noorteklassis ka paar kriitilist momenti. Kui ta esmakordselt edu saavutas, siis märkasin, et ta tundis juba rahulolu. Ta oli siis 18-aastane ja tõukas 18 meetrit. «Väga lahe küll, aga mis su eesmärk on?» küsisin ma. Kas ta tahab olla Hiiumaa meister ja Eesti meister? Kui nii, siis pole minul mõtet temaga edasi teha. Ütlesin, et kui ta tahab maailmas midagi saavutada, siis olen valmis temaga edasi minema. Taavi mõtles paar päeva, tuli seejärel trenni, vabandas ja pani käe pihku,» räägib Kiisa.
Seekordses saates tuleb juttu veel paljudel teemadel, alustades tõsisest huvist lauatennise vastu, jätkates Aserbaidžaani parimaks kuulitõukajaks kerkimise ja Janar Taltsi andekusega ning lõpetades heitjate seeriavõistlusega, mida kogenud treener juba paarkümmend aastat tagasi juhuslikult vedama sattus.