AJALOORÄNNAK ⟩ Retk Katari MMini, alustades esimesest 1930. aasta turniirist

Ajakiri Jalka alustab oma numbrites uue tagasivaadete sarjaga: järgmise aasta lõpus Kataris toimuva MM-finaalturniiri eel võtame igas numbris vaatluse alla üks või kaks varasemat turniiri. Liigume kronoloogilises järjekorras: selles numbris alustame kahe esimese MMiga, tuleva aasta novembris jõuame aga järjega seni viimase, 2018. aasta MMini.

Seeria esimene lugu ilmus ajakirja Jalka oktoobrikuu numbris.

Kuigi Inglismaal võisteldi jalgpallis juba 1870. aastatel ning ka esimesed koondisematšid peeti samal kümnendil, oli rahvusvaheline jalgpall aastaid lapsekingades: mitmes riigis tekkisid konkureerivad jalgpalliliidud, rahvusvaheline koostöö tervikuna ei olnud väga arenenud ja eri riikides oli jalgpall väga erinevas arengujärgus. Kuigi olümpiamängudel mängiti jalgpalli juba 1900. aastal Pariisis (osales kolm klubi), jõuti ülemaailmse katusorganisatsiooni FIFA loomiseni neli aastat hiljem. Esimesed maailmameistrivõistlused oli vastsündinud FIFA-l plaanis korraldada juba 1906. aastal Šveitsis ning selle eel loodi isegi praeguses mõttes valikgrupid, kuid õige pea selgus jalgpallijuhtidele, et eelmainitud põhjustel ei tule üritusest midagi välja.

Esimene korralik rahvusvaheline jalgpalliturniir peeti 1908. aasta Londoni olümpial ning mõneks ajaks oligi olümpiavõit koondistejalgpallis kõige prestiižsemaks autasuks. 1924. aastal oli Pariisis jalgpalliturniirist saanud juba olümpiamängude täielik hitt (osales 22 koondist, nende seas Eesti, Läti ja Leedu!), kuid toona veel vaid amatööridele mõeldud olümpiaformaat hakkas üha professionaalsemaks muutuvale klubijalgpallile jalgu jääma.

1928. aastal Amsterdamis toimunud FIFA kongressil võetigi vastu ajalooline otsus: 1930. aastal peetakse esimesed rahvusvahelised meistrivõistlused, mis on mõeldud kõikidele liikmesriikidele. Esimeseks korraldajariigiks sai kaks olümpiakulda järjest võitnud Uruguay. Jalgpallist sai sellega esimene suur spordiala, mis olümpiamängude raamidest välja murdis ning oma maailmameistrivõistlused korraldas. Võrdluseks: korvpall jõudis selleni 1950. aastal, ujumine 1973. aastal, kergejõustik alles 1983. aastal!

Eesti oli MMi vastu!

1928. aasta FIFA kongressil hääletas maailmameistrivõistluste korraldamise otsuse poolt 23 riiki, vastu olid amatörismi pooldanud Põhjamaad Soome, Rootsi, Norra, Taani… aga ka Eesti!

Sealjuures on Andres Must 1932. aastal Spordilehes avaldatud artikli põhjal järeldanud, et Eesti vastuhääl oli küllaltki juhuslik. Toonane jalgpalliliidu president Aleksander Mänd oli nimelt istungile hiljaks jäänud ja kohale jõudnud just siis, kui hääletus oli alanud.

Tähestiku järjekorras uuriti kõigilt liikmesriikidelt, kas nad on ettepaneku poolt või vastu, ning kuigi teised eelnenud maad olid turniiri loomise poolt, oli Põhjamaa Taani andnud vastuhääle. Selle peale oli Mänd kiirelt mõeldes samuti ettepaneku vastu hääletanud, arvates, et Põhjamaade huvid puudutavad ka Eestit. Männi solidaarsus tõi talle seepeale Skandinaavia vutipealike pikaaegse lugupidamise!

Uruguay 1930: kodupubliku pidu hõredas konkurentsis

Läbi aegade esimene MM korraldati niisiis Uruguays, kes alustas kahe järjestikuse olümpiavõidu järel kodust turniiri samuti suursoosikuna. Seda aga mitte nii väga isegi tänu olümpiavõitudele, vaid seepärast, et suurem osa maailma paremikust otsustas kohale mitte sõita! Ülemaailmne majanduskriis, väga pikk reis (Atlandi ookean tuli ületada laeva, mitte lennukiga) ja sellest tulenevad suured kulutused peletasid eemale mitu Euroopa tippkoondist eesotsas Hispaania, Tšehhoslovakkia, Taani ja Saksamaaga, samuti ei osalenud Briti koondised, kes olid enne seda FIFAst välja astunud. Euroopast astus laevale (meeskonnad tegid mitmenädalase reisi kaasa ühel ja samal laeval!) vaid neli koondist: Prantsusmaa, Belgia, Jugoslaavia ja Rumeenia.

18 mängu peeti esimesel MM-finaalturniiril.

Valikmängudeta turniiril (osaleda võisid kõik soovijad) oli ainsa maailmajaona esinduslikult kohal Ameerika, seda nii põhja kui lõuna poolt. USA ja Mehhiko kõrval võtsid lõunaameeriklased turniiri väga tõsiselt: kodumandril toimunud turniirile tuli kohale suisa seitse koondist (Uruguay, Argentina, Boliivia, Brasiilia, Paraguay, Peruu ja Tšiili oma), kusjuures sellest rohkem pole siiamaani ühelgi MMil Lõuna-Ameerika koondiseid kohal olnud.

13 meeskonda osales Uruguays peetud turniiril.

13 võistkonnaga turniiril moodustati kolm kolmeliikmelist ja üks neljane alagrupp. Igast grupist pääses edasi vaid võitja, järgnesid poolfinaalid ja finaal. Ajastule kohaselt oli alagrupiturniiri ajal mitu skandaali ja tänapäevases mõttes pöörast juhtumit. Näiteks vilistas Prantsusmaa ja Argentina kohtumises brasiillasest kohtunik Argentina 1 : 0 eduseisul mängu lõppenuks kuus minutit enne õiget aega, kui prantslased olid parasjagu väravavahiga silmitsi pääsenud! Tulivihased prantslased suutsid kohtunikku eksimuses veenda ning mäng peeti lõpuni, ent argentiinlased suutsid eduseisust siiski kinni hoida.

70 väravat löödi läbi aegade esimesel MMil – ühe mängu kohta keskmiselt 3,9.

Tõsisem madin läks lahti Argentina ja Tšiili kohtumises, kus kahe mängija konflikt kasvas üleüldiseks massikakluseks. «Iga argentiinlane leidis lähima tšiillase ja tekkis 11 eraldi poksimatši. Politsei pidi sekkuma, samal ajal kui fotograafid veristest mängijatest pilte klõpsisid. Reeglite järgi oleksin pidanud nad kõik minema saatma, kuid pidime siiski välja selgitama meeskonna, kes poolfinaali pääseb. Lõpuks lepiti omavahel isegi nii sõbralikult ära, et tšiillased tulid vastaseid suisa võidu puhul õnnitlema,» on matši kohtunik John Langenus hiljem meenutanud.

ALAGRUPID

Grupp 1

Argentina 6, Tšiili 4, Prantsusmaa 2, Mehhiko 0

Grupp 2

Jugoslaavia 4, Brasiilia 2, Boliivia 0

Grupp 3

Uruguay 4, Rumeenia 2, Peruu 0

Grupp 4

USA 4, Paraguay 2, Belgia 0

Poolfinaalid kujunesid MM-ajaloo kõige ühepoolsemaks. Kerge üllatusena Brasiilia ja Boliivia ees alagrupi võitnud Jugoslaavia langes korraldajamaale 1 : 6, täpselt sama skooriga sai USA tappa Argentinalt. Ameeriklased, kes olid tugevdatud mitme Briti saartel sündinud palluriga, olid sealjuures mõlemad alagrupimängud Paraguay ja Belgia vastu võitnud 3 : 0 ning pidasid end poolfinaalide eel juba tiitlisoosikuks, ent said siis valusa reaalsuskontrolli. Selles mängus juhtus kohtunik Langenusega veel üks mälestusväärne asi: vilemehe tegevust kritiseerinud USA abitreener-arst Jack Coll tormas ühel hetkel väljakule, et Langenusega vaidlema hakata. Sõnasõja lõpetuseks viskas Coll jõuga vastu maad oma esmaabikoti, milles olnud kloroformipudel purunes ja niitis jalust nii Colli kui USA koondislase Andy Auldi!

Poolfinaalid

Uruguay–Jugoslaavia 6 : 1

Argentina–USA 6 : 1

Finaalkohtumine pakkus väravaid ja pinget igale maitsele. Kahe naaberriigi ja tulise rivaali Argentina ja Uruguay kohtumine meelitas vast avatud Centenario staadionile kohale kümneid tuhandeid inimesi: kuigi ametlikku statistikasse läks kirja pisut üle 68 000 pealtvaataja, räägivad ajaloolased ka 93 000 silmapaarist. Rahvale pakuti kuus väravat: Argentina läks avapoolajal küll 2 : 1 ette, kuid kodupubliku tuge nautinud Uruguay lõi teisel poolajal kolm vastuseta väravat ning tuli läbi aegade esimeseks maailmameistriks. Buenos Aireses puhkesid rahutused, Montevideos meeletu rõõmupidu.

FIFA prantslasest president Jules Rimet (vasakul) ulatamas Uruguay alaliidu presidendile Dr. Raul Jude'ile toonast MM-trofeed. Foto: STAFF/AFP/Scanpix

Finaal

Uruguay–Argentina 4 : 2

12. Dorado, 57. Cea, 68. Iriarte, 89. Castro – 20. Peucelle, 37. Stábile

Esimese MMi parimaks väravalööjaks sai kaheksa tabamusega argentiinlane Guillermo Stábile.

Itaalia 1934: fašistlik Itaalia istub tühjale troonile

1932. aastal toimunud FIFA kongressil otsustati, et läbi aegade teise MMi korraldusõigus antakse Itaaliale. Samamoodi nagu 1936. aasta Berliini olümpia korral kasutas Benito Mussolini juhitud fašistlik partei võistlusi ära propaganda hüveks: korraldusele panustati kõvasti, võistlusteks avati uued ja uhked staadionid, mis jätsid välismaalastele Itaaliast peene mulje. Kõige selle kõrval oli enesestmõistetav, et Itaalia koondis pidi ka sportlikult edukaks osutuma.

Esimese turniiri populaarsuse järel ärkasid ka paljud teised jalgpalliriigid: FIFA toonasest 47 liikmest registreerus võistlustele 32, mis tähendas, et enne finaalturniiri korraldati läbi aegade esimene valikturniir. 11. juunil 1933 tegid Rootsi ja Eesti Stockholmis ajalugu, pidades läbi aegade esimese MM-valikmängu, kusjuures esimese värava «au» läks Eesti väravavahile, kohutava esituse teinud Evald Tipnerile. Mängu seitsmendal minutil püüdis Tipner väravaesisel palli ning kui vastaste ründaja Knut Kroon tema poole jooksis, otsustas ta paari sammu jagu taganeda, enne kui palli taas mängu viskas. Õnnetuseks taganes ta oma väravasse ning Rootsi läks täielikust kingitusest juhtima. 27aastane Tipner võttis pärast mängu süü enda peale ning arvas, et on vanaks jäänud. Rootsi võitis lõpuks ajaloo esimese MM-valikmängu 6 : 2, Eesti väravad lõid Leonhard Kass (otse nurgalöögist!) ja Richard Kuremaa (käega!).

Valiksarjas osalesid esimest korda Aafrika ja Aasia esindajad: Türgi loobumise tõttu mängisid ühe koha finaalturniiril välja Egiptus ja Briti võimu all olnud Palestiina. Kuigi toonane Palestiina koondis koosnes juutidest ja brittidest ning seda loetakse praeguse Iisraeli koondise eelkäijaks, peab FIFA toonast Palestiina koondist esimeseks MMil osalenud Aasia riigi omaks. Kahe debütandi duell lõppes egiptlaste kindla 7 : 1 võiduga.

Fakte 1934. aasta MMi kohta

• Kuna penaltiseeriat polnud veel leiutatud, kehtis reegel, mille kohaselt mängiti viigilise normaal- ja lisaaja järel järgmisel päeval kordusmatš. Seda läks vaja Itaalia ja Hispaania veerandfinaalis.
• Esimest ja seni viimast korda pidi MMi korraldajariik ka ise valikturniiril osalema.
• Kuna teleülekandeid turniirilt ei tehtud, ei olnud tarvis mängude algusaegu hajutada. Kõik kaheksa kaheksandikfinaali toimusid ühel päeval ja ühel kellaajal kaheksas eri linnas.
• Itaalia koondisega tuli maailmameistriks mitu Argentinas sündinud pallurit, kes olid parasjagu Itaalias klubijalgpalli mängimas. Naturalisatsiooni puudutavad reeglid muutusid karmimaks alles 1962. aastal.
• Turniiri parim väravakütt oli viis väravat löönud Tšehhoslovakkia ründaja Oldřich Nejedlý, kuid ametlikult nimetati ta MMi parimaks väravalööjaks alles 2006. aastal, kui FIFA ajaloo annaalides esmalt Rudolf Krčili arvele pandud värav Nejedlý kontole kanti. Paraku oli Nejedlý juba 16 aastat varem surnud – sealjuures heitis ta 80aastaselt hinge 1990. aasta MM-finaalturniiri ajal, mis peeti samuti Itaalias.

Suurim turniirieelne skandaal puudutas aga hoopis valitsevat maailmameistrit Uruguayd, kes otsustas tiitli kaitsmisest loobuda. Uruguaylased põhjendasid otsust sellega, et neli aastat varem olid paljud Euroopa riigid nende juurde MMile sõitmata jätnud. Nüüd vastasid nemad samaga! Kui esimesel MMil oli lõviosa meeskondadest Lõuna-Ameerikast, siis seekord olid sealt platsis vaid Brasiilia ja kriisis Argentina, mõlemad piirdusid vaid ühe matšiga.

Kuidas vaid ühega? Itaalia korraldustiim otsustas alagrupiturniirist loobuda ning 16 meeskonnaga turniiri läbi viia vaid playoff-mängudena. Nõnda piirdusidki pooled meeskonnad finaalturniiril vaid ühe mänguga, kusjuures veerandfinaali pääsesid vaid Euroopa meeskonnad. Sellest hoolimata lahkusid kõik meeskonnad turniirilt vähemalt ühe löödud väravaga.

Kaheldavad otsused aitasid itaallased tiitlini

Kuigi põnevas finaalmängus sai Itaalia Tšehhoslovakkia üle lisaajal magusa 2 : 1 võidu ning mängus kohtunik liiga palju silma ei paistnud, sattus nii itaallaste poolfinaali Austriaga kui ka finaalmatši vilistanud 28aastane rootslane Ivan Eklind siiski skandaali: nimelt olevat ta nii enne poolfinaali kui finaali diktaator Mussoliniga õhtustanud. Iseäranis pahased olid austerlased: legendaarne väravakütt Josef Bican on hiljem meenutanud, kuidas Eklind ühe austerlaste ohtliku söödu ise peaga vahelt lõikas ja sellega võimaliku värava ära hoidis! Eklind lasi mõlemas kohtumises palluritel mängida väga jõuliselt, mis sobis just itaallastele.

1/16-finaalid

Itaalia–USA 7 : 1

Hispaania–Brasiilia 3 : 1

Austria–Prantsusmaa 3 : 2 (l.a)

Ungari–Egiptus 4 : 2

Tšehhoslovakkia–Rumeenia 2 : 1

Šveits–Holland 3 : 2

Saksamaa–Belgia 5 : 2

Rootsi–Argentina 3 : 2

Sarnase mustri järgi kulges ka Itaalia veerandfinaal Hispaaniaga, mis venis esimese mängu viigiga lõppemise tõttu kahepäevaliseks. Tohutult füüsiliseks ja lausa inetuks kujunenud avamängu järel vahetati kordusmatšiks välja pooled mängijad, hispaanlaste õnnetuseks nende seas ka nende legendaarne väravavaht Ricardo Zamora, kes oli saanud silmavigastuse. Kordusmängus löödi vaid üks värav – 11. minutil tegi nurgalöögijärgses olukorras skoori Giuseppe Meazza, kusjuures samal ajal olevat itaallased hispaanlasi karistamatult kinni hoidnud, lükanud ja tõuganud. Šveitslasest kohtunik Rene Mercet jättis kõigele lisaks mängu lõpus olematu suluseisu tõttu lugemata Hispaania viigivärava. Giuseppe Meazza järgi nimetati hiljem praegugi kaht Milano suurklubi võõrustav legendaarne San Siro staadion, Mercet aga teatas paar nädalat hiljem kohtunikukarjääri lõpust, veel enne kui Šveitsi alaliit tema litsentsi tühistada jõudis.

Veerandfinaalid

Itaalia–Hispaania 1 : 1, kordusmäng 1 : 0

Austria–Ungari 2 : 1

Tšehhoslovakkia–Šveits 3 : 2

Saksamaa–Rootsi 2 : 1

Kohtunike kummaliste otsuste üle kurtis ka mitu teist meeskonda. Esimeses ringis Ungarile alla jäänud Egiptuse väravavaht Mostafa Kamel Mansour on hiljem meenutanud, et nende mängu vilistanud itaallane Rinaldo Barlassina tühistas ühe Egiptuse värava suluseisu tõttu, kuigi tegu oli olnud ründaja keskringist alanud sooloväravaga. Ungarlaste viimase värava puhul väitis aga Mansour, et oli väravaesisel palli kinni püüdnud, kuid vastased olid teda seepeale löönud ja ta koos palliga väravasse tõuganud.

Poolfinaalid

Itaalia–Austria 1 : 0

Tšehhoslovakkia–Saksamaa 3 : 1

3. koha mäng

Saksamaa–Austria 3 : 2

Finaal

Itaalia–Tšehhoslovakkia 2 : 1 (l.a)

Kuigi teise maailmasõja eel jõuti mängida ka 1938. aasta turniir, oli 1934. aasta MM mitme põlvkonna ja ajastu luigelaul. Argentina jõudis näiteks järgmisel korral MMile alles 1958. aastal, suur võimalus läks raisku ka Hugo Meisli juhendataval Austrial, kes oli hoolimata finantsraskustest üks turniiri soosik, kuid pidi lõpuks neljanda kohaga leppima. Wunderteam’iks kutsutud austerlased tulid küll kaks aastat hiljem Berliini olümpial hõbedale, kuid 1938. aasta MMiks oli Natsi-Saksamaa Austria annekteerinud ning järgmist võimalust pidid austerlased ootama 1954. aastani.

17 mängu peeti teisel MM-finaalturniiril. See on kõigi aegade väikseim näitaja.

16 meeskonda osales Itaalias peetud turniiril. Valikturniirile registreerus 32 riiki, sealhulgas Eesti.

70 väravat löödi samamoodi nagu nelja aasta tagusel ka 1934. aasta MMil – ühe mängu kohta keskmiselt 4,1.

Lugude koostamisel on muu hulgas kasutatud FIFA ametlikku MM-ajaloo raamatut «The Official History of the FIFA World Cup» ja Andres Musta eestikeelset raamatut «Kuldne karikas. Jalgpalli MM läbi aegade».