Jäähokimaailm on konservatiivne ja mingis mõttes õel, sest kõigele uuele vaadatakse esmalt viltu. Nii oli ka Liiviku treeneritel keeruline mõista, kuidas saab üks profisportlane samal ajal tegutseda räpparina.
Paides sündinud, ent nelja-aastaselt perega Soome kolinud Liiviku hinnangul õnnestus tal kaks maailma sümbioosselt ühendada. «Ma vajasin mõlemat. Alati saab mõelda, et kui oleks rohkem treeninud, kas siis oleks… oleks jääb oleksiks. Ma elasin! Kiidan iseennast ja olen uhke, et julgesin mõlemat teha,» rääkis Liivik.
Ent nii mõnelegi treenerile oli tema kaksikelu pinnuks silmas. «Nad ei osanud näha, et see on mulle positiivne. Võib-olla nad arvasid, et olen iga päev kuskil stuudios või keikka’l. Aga ma ei olnud. Lahe oli muidugi see, et hooaja jooksul nad mögisesid, aga suvel, kui festarid hakkasid, küsisid pileteid,» naeris Liivik.
Võeti tänu muusikale omaks
Kuigi eelkõige on Liivik teisel pool lahte tuntud sportlasena, oli just muusika see, millega ta soomlaste südamed võitis. See juhtus 2011. aastal. Liivik oli tulnud HIFKga Soome meistriks ning andis kevadel koos räpiduo Jare&VilleGallega (hiljem tuntud kui JVG – toim) välja laulu «Häissä». Sama aasta mais tuli Soome jäähokikoondis maailmameistriks ning Liivik sai hokist läbi põimunud laulu esitada Helsingi tänavatele kogunenud 100 000 inimesele.
«See oli selline imelik aeg. Olin 23-aastane, tulin Soome meistriks ja tegin kaasa loos, millest kujunes suvehitt. Ühtäkki tundsid kõik mind ära. Varem olin soomlastele lihtsalt eestlane, aga siis võeti mind omaks. «Oled meie mees,» ütlesid nad. Seda muutust oli inimestes näha,» tunnistas ta.