Normitäitmine eestlannat olümpiale ei vii

Grete Barake ja O.Hot Chocolate.

FOTO: Eva-Maria Vint-Warmington

Koolisõitja Grete Barake täitis teist korda olümpianormi, kuid sellest üksi ei piisa, et pääseda Londonisse võistlema.
 



Barake sõitis nädalavahetusel Poolas hobusel O.Hot Chocolate 23 võistluspaari hulgast välja 11. koha ning ühtlasi täitis ka teist korda olümpiamängude kvalifikatsiooninormi – koondtulemuseks oli 66,383 protsenti.
Paraku pole ratsutamises süsteem sugugi nii lihtne, et täidad normi ja pääsedki olümpiale. «See norm puudutab teda ennast ja hobust, aga mitte kohta riigile,» nentis Eesti Olümpiakomitee saavutusspordi divisjoni juht Martti Raju.

«Minu jaoks tähendas see normitäitmine väga palju, astusin jälle sammu edasi,» lausus Barake. «Aga see süsteem on väga keeruline ja pisut ebavõrdne. Usun, et mingi šanss on mul ikkagi olemas.»

Lisaks korraldajamaale teenisid eelnevate tulemuste eest automaatselt koha olümpial kümne riigi koolisõitjad, kvalifikatsioonisüsteem on aga võrdlemisi keerukas – aluseks võetakse Rahvusvahelise Ratsaspordiliidu (FEI) olümpia­sportlaste maailma edetabel, 1. märtsi seisuga oma liiga – neid on kokku seitse, Eesti paikneb Kesk- ja Ida-Euroopa liigas – esikohal olev ratsanik pääsebki Londonisse. Barake ja O.Hot Chocolate paiknevad praeguses koondtabelis 203. real, meie liiga parim on poolatar Katarzyna Milczarek, kes asub 36. kohal. Jääb veel lootus, et mõni ratsapaar loobub oma kohast, kuid ka sel puhul jagatakse vakantseks jäävad kohad FEI olümpiatabeli põhjal.

Miks on aga sel juhul üldse normid kehtestatud? «Mingi tase peab ju ka võistlejal olema, seda enam, kui koht pole nimeline, vaid on riigile,» selgitas Raju. «Kui on vajadus sportlane välja vahetada, peab asendaja ka olema mingi tulemuslikkuse saavutanud.»

«See, et keegi täidab individuaalnormi, on päris mitmel alal ja see ei tähenda suurt midagi,» lisas Raju. «Riigi koha kättevõitmine on palju raskem kui individuaalnormi täitmine.»

Seda, kuidas mingi ala sportlane olümpiale kvalifitseeruda saab, dikteerib vastava ala rahvusvaheline alaliit. «Üldiselt sõltub kõik sellest, kui palju alal on sportlasi,» rääkis Raju. «Näiteks kergejõustik on viimane ala, kus väga täpset sportlaste piiri pole veel määratletud, piisab sellest, kui inimene täidab kas A- või B-normi ja saab sellega peale. Aga ujumises pandi nüüd piir ette, võistlema pääseb ainult 900 ujujat ja sellega kaotas B-norm praktiliselt igasuguse väärtuse, sest see ei kindlusta olümpiakohta.»

Aga näiteks koolisõidus pääseb võistlema 50 sportlast ja 50 hobust. «See on pikapeale kujunenud, et ratsutamisel on nii väikesed piirid, eks vaadatakse ka ala populaarsust,» arutles Raju. «Arvan, et ratsutamise puhul mängib rolli ka see, et ratsapaar küll kvalifitseerub, kuid kui võistlus on kuskil ebasobivas kohas, ei taha omanik oma hirmkallist hobust kuuks ajaks karantiini anda.»

Raju tõi näite, et sarnaselt ratsaspordiga on ka laskmises võimalik normi täita, aga see olümpiapiletit ei anna. «Laskmises on individuaalnormi Eestist täitnud umbes 15–20 inimest, aga seal on olümpiale pääsemiseks karmid reeglid,» möönis ta.

Raju sõnul on raske öelda, millisel alal on kõige keerulisem olümpiapiletit teenida, kuid nentis, et keerulisem on see kindlasti juhul, kui kohti jagatakse riigile, mitte sportlasele. «Suurtes riikides on sisemine rebimine kõvem kui koha kättesaamine, aga väikeses riigis on see tunduvalt raskem,» mõtiskles ta. «Tegelikult on eestlase olümpiale saamine juba iseenesest kõva sõna. Alade sisemine konkurent on lihtsalt nii karm.»

Tagasi üles