E, 3.10.2022

KUULSUSTE HALL ⟩ Tiit Sokk – korvpallidünastia olümpiakuldne kangelane

Kalle Voolaid
, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi teadur
Tiit Sokk – korvpallidünastia olümpiakuldne kangelane
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Isa ja poeg – August Sokk ja Tiit Sokk 1980ndatel.
Isa ja poeg – August Sokk ja Tiit Sokk 1980ndatel. Foto: Gunnar Vaidla/Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

1991. aasta parimate sportlaste valimisel Eestis noppis kaks esikohta Tiit Sokk. Esiteks kuulus talle parima meessportlase aunimetus, lisaks aga oli ta parimaks võistkonnaks hääletatud Kalevi korvpallimeeskonna põhitegijaid. Põhjust, miks nii, polnud vaja kaugelt otsida – olid ju kalevlased samal kevadel koduste fännide üldise vaimustuse toel lõpetanud kuldmedalitega oma viimase hooaja NSV Liidu meistrivõistlustel ning lõid nüüd jõudsalt kaasa Vana Maailma elitaarseimas korvpallisarjas Euroliigas, tuues Tallinnasse külla ühe teatud-tuntud vastase teise järel!

Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum avaldab koostöös Postimehega loo igast Eesti spordi kuulsuste halli avaliikmest – seega on tulemas 50 artiklit eelmise sajandi kõige silmapaistvamatest sportlastest ja sporditegelastest. Käesolev lugu on järjekorras 34.

Lagunevast punariigist sümboolselt meistritena lahkunud Kalevi meeskonna liider Sokk oli korvpalli juurde jõudnud sünnilinnas Tartus, liikudes oma isa, kunagise nimeka mängumehe ja hilisema nimeka treeneri August Soku jälgedes. Pärast 1980. aastate hakul perega Tallinnasse kolimist tõusis Sokk NSV Liidu noortekoondise huviorbiiti, hea elukooli ning tõhusa mängulise karastuse korvpallurina sai ta aga juba Moskvas, kuuludes sõjaväkke kutsutuna sealse Dinamo ridadesse ning kogudes tublisti mänguminuteid NSV Liidu kõrgliigas.

8. ENSV karikavõistluste võitja TPI I meeskond Haapsalus 11- 12. detsembril 1983. aastal. Tagumises reas on vasakult kolmas August sokk ja vasakult seitsmes Tiit Sokk. Esimese rea vasakult esimene Soku hilisem kaaskalevlane Margus Metstak.
8. ENSV karikavõistluste võitja TPI I meeskond Haapsalus 11- 12. detsembril 1983. aastal. Tagumises reas on vasakult kolmas August sokk ja vasakult seitsmes Tiit Sokk. Esimese rea vasakult esimene Soku hilisem kaaskalevlane Margus Metstak. Foto: Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

Tõsi, Moskvas püsis noor mees siiski vaid ajateenistuse lõpuni. Tagasi kodumaal, tuli temast peagi üleliidulises karussellis pöörelnud Tallinna Kalevi meeskonna mängumootor – neil aegadel pelgalt esiliigasse mahtunud Kalev oli leidnud uue peatreeneri Jaak Salumetsa ning alustas taas tõusu, mis, nagu me teame, lõppeski 1991. aastal ihaldatud meistritiitliga.

Tiit Sokk (15. november 1964)

  • OM-kuld (Seoul 1988)
  • MM-hõbe (1986, 1990)
  • EM-pronks (1989)
  • NSV Liidu meister (1991)
  • Kreeka karikavõitja (1993, 1996)
  • Eesti aasta sportlane (1991)

Suures koondises

Rohke mänguaeg ning heas seltskonnas harjutamine tegid Sokust kindlakäelise mängujuhi, kelle sooritused äratasid tähelepanu kodunt kaugemalgi. 1986. aastal sai temast NSV Liidu koondise liige, kes osales aja jooksul erinevatel suurturniiridel ning võitis medaleid nii olümpiamängudelt kui ka EM- ja MM-võistlustelt.

Kandvas rollis oli Sokk ka 1988. aasta Seouli olümpial. Sel mitmel põhjusel mälestusväärsel olümpiaturniiril suutis NSV Liit poolfinaalis üle olla hilisemate NBA tähtedega rikastatud USA koondisest ning alistas finaalis legendaarse Dražen Petrovići veetud Jugoslaavia meeskonna. Nii tuli Sokust esimene olümpiavõitjaks kroonitud eestlasest korvpallur, ent teisalt läks see Lõuna-Korea pealinnas toimunud korvpallifinaal tollaste pöördeliste tuulte tahtel ühtlasi ajalukku üldse viimase korrana, kus mõni eestlane olümpiamängudel NSV Liitu esindas.

Olümpiavõitjate Tiit Soku ja Erika Salumäe vastuvõtt Tallinnas Raekoja platsil 4. oktoobril 1988. Pildil vasakult Tiit Sokk ja Erika Salumäe.
Olümpiavõitjate Tiit Soku ja Erika Salumäe vastuvõtt Tallinnas Raekoja platsil 4. oktoobril 1988. Pildil vasakult Tiit Sokk ja Erika Salumäe. Foto: Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

Eesti Spordi Kuulsuste Hallist

Eesti Spordi Kuulsuste Hall avati Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis 2020. aasta oktoobris ning selle avaliikmeteks valiti 50 eelmise sajandi silmapaistvaimat Eesti sportlast-sporditegelast. Suurejooneline kuulsuste hall asub füüsilisel kujul Tartus, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis ning lisaks sellele on muuseumis võimalik nautida veel erinevaid atraktsioone, püsinäitust «Eesti Spordi Lugu» ning tellides erinevaid haridusprogramme.

Samal ajal olid kodumaal käivitunud laulva revolutsiooni sündmused ning inimesed elasid oma atleetide sooritustele erksalt kaasa. Parimal moel tõestas toonast suurt ühtehoidmist võimas vastuvõtutseremoonia, mis korraldati Seoulist olümpiavõitjatena koju saabunud Sokule ja jalgrattur Erika Salumäele Tallinnas Raekoja platsil. Just seal, rahvast täidetud platsil, hõigati välja soov Eesti iseseisvast (taas)osalemisest olümpiamängudel, mis juba nelja aasta pärast teoks saigi.

1988. aasta Seouli OM meeste korvpalliturniir (17. –30. september)

1. NSV Liit

2. Jugoslaavia

3. USA

NSV Liidu meeskond mängis koosseisus: Aleksandr Volkov, Valeri Tihhonenko, Igors Miglinieks, Tiit Sokk, Sergei Tarakanov, Šarūnas Marčiulionis, Rimas Kurtinaitis, Arvydas Sabonis, Viktor Pankraškin, Valdemaras Chomičius, Aleksandr Belostennõi ja Valeri Goborov.

Uued ajad

1991. aasta augustisündmuste tulemina iseseisvunud Eestis tegi spordielu läbi kiired muutused ning tärkava turumajanduse tingimustes avanesid meie sportlastele uued ja avarad võimalused. Põneva mängupaiga raja taga leidis endale ka NSV Liidu koondises ja Kalevis korralikke esitusi näidanud Tiit Sokk, kes veetis nüüd aastaid Kreeka korvpalli hiidklubis Ateena Panathinaikos.

Mängijakarjääri lõppemise järel on selle loo kangelane kogenud mitmekesiseid väljakutseid treeneriametis. Ta on vedanud omanimelise korvpallikooli tegemisi ning püsinud üle saja mängu Eesti meeste korvpallikoondise peatreeneri positsioonil, juhendades rahvusmeeskonda ühtlasi 2015. aasta EM-finaalturniiril.

Lisalugemist

  • Tiit Karuks «Kaheksa kanget. Valitud usutlused» (Tallinn 2015)
  • Vello Lään, Märt Ibrus «Eesti korvpall. Portreed» (Tallinn 2006)
Märksõnad
Tagasi üles