:format(webp)/nginx/o/2021/10/26/14166589t1h7167.jpg)
Sel sajandil nii saali- kui ka rannavõrkpallis Eesti paremikku kuulunud Andrus Raadik, Rivo Vesik ja Dmitri Korotkov ütlevad kui ühest suust: keerulisi aegu tuleb ette igal erialal ning mure korral abi otsimine pole tänapäeva ühiskonnas enam märk nõrkusest, vaid tugevusest.
Võrkpall24 võttis meeste tervisele pühendatud novembrikuus ühendust kolme Maarjamaal hästi teada-tuntud võrkpalluriga, et uurida, kuidas nemad rasked hetked üle on elanud ja mida noortele südamele panna.
Andrus Raadik, Eesti rahvusmeeskonda suurturniiridel esindanud mees ja Soome kõrgliiga punktirekordi autor valiti äsja põhjanaabrite meistrivõistlustel oktoobrikuu sümboolsesse koosseisu. Soomes on 35-aastane Raadik tänu silmapaistvatele esitustele ja rekorditele olnud juba aastaid vähemalt sama kõrgelt hinnatud kui kodumaal. Praegu kasvatab ta Kuopios võrkpallurist elukaaslase Elina Salomäkiga ka paariaastast tütart Sadet ja tunneb tuleviku suhtes kindlust.
Ent nagu võrkpallisõbrad teavad, polnud Pärnust pärit sportlase karjääri algus sugugi nii roosiline. Nagu ta ise on hiljem öelnud: poleks sport teda nii kõvasti tõmmanud, võinuks ta praegu halvima stsenaariumi korral isegi vangis olla. «Vaimne tervis on väga oluline,» teab Raadik olnule tagasi vaadates. «Olin üks nendest noortest, kes ei osanud sellele varem tähelepanu pöörata. Kui olin noor, naersin kõik psühholoogid välja ja arvasin, et minul küll sellist abi kunagi vaja pole. See on Nõukogude ajast pärit mentaliteet, kus võitjatel ei tohtinud pealtnäha olla ühtegi nõrkust. Praeguseks on maailm arenenud nii kaugele, et osatakse lisaks füüsilisele poolele arendada ka sportlaste vaimset külge. See on kohati isegi üks osa treeningust.»
Raadik peab viimasel kümnendil vaimselt kõige keerulisemaks perioodiks oma elus paari aasta tagust aega välisklubides Türgis ja Tuneesias. Olles Soome liigas omale rahvusvahelisel tasemel nime teinud, läks nurgaründaja lõunasse karjääris veel sammu edasi tegema, ent erinevatel põhjustel jäi see saavutamata.
«Türgis oligi kõige hullem,» tunnistab Raadik. «Samal ajal, kui Soomes sündis laps, istusin mina Türgis ja mängisin klubis, kus kogu organisatoorne pool oli väga kehv. Sel ajal suhtlesin palju koondise kapteni Kert Toobaliga, kes oli ise Türgis mänginud ja korduvalt elus rasketest olukordadest välja tulnud,» meenutab Raadik, kellele ollakse Türgist tänaseni võlgu. «Pärast Türgit läksin Tuneesiasse, kuid siis sai alguse koroonapandeemia. Olin sunnitud elama kaks ja pool kuud järjest üksinda ühes betoonvoodi ja -lauaga hotellis. Ka siis tegi olukorra keeruliseks just see, et naine ja väike laps olid samal ajal tuhandeid kilomeetreid eemal.»
Ka mängu ajal on vaimsel tugevusel Raadiku sõnul suur roll. «15 aastat tagasi tõmbasin juba kaks tundi enne kohtumise algust end korralikult käima. Siis oli vaid üks võimalus – kas käsi kullas või mullas. Täna ei julge ma aga enne mängu muusikatki klappidest kuulata, sest see teeb mängu ajal endaga toimetulemise keeruliseks. Nüüd on sedasi, et lähen põlema alles sel hetkel, kui kõlab avavile. Ja sedasi minu puhul asi toimib. Aga eks vaimse tasakaalu ja kindluse otsimine on elukestev töö ning seda saab alati arendada.
Praegu soovitan psühholoogi abi igal juhul, kui noortel peaks mingeid muresid olema. See, kui pöördud ala professionaali poole, pole häbi, vaid, vastupidi, näitab sinu küpsust ning soovi ja julgust end arendada,» ütleb kevadel Tallinna Selveri võistkonna kaptenina Credit24 Balti liiga võitjaks tüürinud Raadik.
Eesti läbi aegade edukaim rannavõrkpallur ja praegu maailmameistritest venelasi Oleg Stojanovskit ja Vjatšeslav Krassilnikovi juhendav Rivo Vesik pole samuti vaid ühest õnnestumisest järgmiseni purjetanud. Ta tunnistab, et ette on tulnud ka hetki, mil tekkis küsimus, mis saab edasi?
«Pärast Pekingi olümpiat, mis olid sportlasena minu esimesed, aga ühtlasi ka viimased olümpiamängud, tekkis tõsine auk,» meenutab 41-aastane pärnakas. «Olümpia ei läinud nii, nagu paarilise Kristjan Kaisiga soovisime. Pärast Pekingist naasmist tekkisid ka perekondlikud mured ja kerkisid esile igasugused mõtted. Lendasin seetõttu pikaks ajaks Eestist ära, Taisse, kus üritasin end lihtsalt välja lülitada ja teatud asjades selgusele jõuda. Käisin ka igasuguste psühholoogide juures tol ajal. Arvan, et see on täiesti normaalne, kui rasketel hetkedel abi otsida, olgu selleks siis sõbrad või psühholoogid. Vahel piisab sõpradest, aga mõnikord on parem, kui küsid abi kelleltki, keda isiklikult ei tunne.
Teine periood, mil sportlaskarjääris oli selgelt raske, algas koos vigastustega. Kord põlved, kord selg... Siis tekkis see mõte, et mis saab, kui olen sunnitud sporditegemise lõpetama. Need olid rasked momendid. Aga mul on elus vedanud, sest kuidagi on juhtunud ikka nii, et kui üks uks on sulgunud, siis teine on avanenud,» ütleb ka treenerina maailma tippu jõudnud Vesik, kes oli ühtlasi Tallinna esimese tänapäevase rannahalli Teras Beachi loomise üks eestvedajaid.
Rannavõrkpallis on oluline side paarilisega, sest koos veedetakse tihti aega rohkemgi kui perega. «Kristjan (Kais) oli kogu koos mängimise aja, ent ka hiljem abiks erinevate murede lahendamisel. Samuti mu esimene paariline Sten Esna. Steniga võime tänaseni rääkida kõigest ja kõike. Ta on alati kättesaadav. Selliseid inimesi peab olema. Ma pole kunagi üheltki sõbralt saanud halba tagasisidet,» kinnitab Vesik.
Ta on vaimse tervise teemast kõnelenud ka palju Eesti võrkpalli suurtoetaja, Credit24ga, et teema olulisust ühiskonnas tõstatada. Annika Parm, Credit24 turundusjuht nendib, et alles viimastel aastatel on hakatud suurtest pingetest, vaimsest koormusest ja läbipõlemisest spordis kõnelema.
«Kõige rohkem usaldusväärsust ja inimlikkust lisab sellele keerukale teemale see, kui sportlased on valmis ise oma kogemislugudega teistele eeskujuks olema. Rivo on suurepärane treener, kes räägib avatult ka spordi keerulisemast poolest – sellest, millest enamasti vaikitakse,» arutleb Parm.
«Vaimsest poolest on ühiskonnas hakatud õnneks rohkem rääkima. See kajastub ka spordis. Varem arvati, et sportlane on justkui keegi, kellel pole üldse tundeid ja kellelt võib sõimu ja karjumisega kõike nõuda. Enam pole see nii. Hea näide on võtta maailma tipptennisest, kus viimasel ajal räägivad mängijad palju vaimsetest pingetest avalikult,» sõnab Vesik.
«Eks tänapäeval ongi vaimse poolega seis raskem, sest noored suhtlevad silmast silma palju vähem kui varem. Kui paarkümmend aastat tagasi mindi hoovi palli mängima ja keegi ikka ütles kellelegi midagi, siis nii õpiti elementaarselt suhtlema. Tänapäeva sotsmeedia-ühiskond, kus Facebookis ja Instagramis kajastatakse vaid rõõme ja kordaminekuid, jätavad aga elust võltsi mulje. Ja nii pole ka lapsed harjunud näiteks kriitikaga, sest see tundub neile võõras,» ütleb ta lõpetuseks.
Dmitri Korotkov on Valentin Kordase kõrval praegu teine venekeelsest keskkonnast tulnud Eesti meesvõrkpallur, kelle põhitööks võib nimetada võrkpallimängu. Narvas üles kasvanud mängijana on 23-aastase Korotkovi suuremad vaimsed barjäärid olnud seotud just integratsiooniga.
«Vanemad saatsid mind 16-aastasena Tallinna, et saaksin võrkpalluriks pürgimist jätkata. See oli ainus variant, sest Ida-Virumaal polnuks võimalik nii tõsiselt alaga edasi tegeleda,» meenutab Korotkov. Esimese aasta käis ta nädalavahetuseti pealinnas Jaan Prassi võistkonnaga esiliigat mängimas, järgmisel aastal asus aga juba igapäevaselt õppima Audentese spordigümnaasiumisse.
«Kui päris aus olla, siis vene rahvusest poisina eestlaste keskele tulemine oli väga keeruline. Narvas oli mul eesti keel koolis kolm ja sealses kultuuriruumis elades puudus Eesti asjade vastu ka sügavam huvi. Kui tulin Tallinna elama, ei osanud ma õieti veel eesti keelt ega suutnud oma mõtteid arusaadavalt väljendada. Trennis kutsuti mind pool aastat sibulaks, kuigi kõik teadsid, et mulle ei meeldi see. See, mis mul aitas üleminekuperioodi üle elada, oli meeletu soov võrkpallis areneda. Mul oli ka õnne, sest leidsin trennist endale sõbra, kelle läheduses tundsin end ka eestlaste keskel kindlamini. Tema aitas mul eestlaste seas paremini kohaneda ja keelt õppida.
Et teises keeleruumis ellu jääda ja läbi lüüa, tuli eestlastest pea jagu parem olla. Sama tasemega poiste osas eelistati venelastele reeglina ikkagi eestlasi,» tõdeb Korotkov, kes tegi täiskasvanunagi julge otsuse ja loobus Belgia klubis professionaalse saalivõrkpalluri ametist. Praegu on ta Mart Tiisaare ja Kusti Nõlvaku kõrval kolmas aastaringselt rannavollele keskenduv eestlane, olgugi et finantsiliselt olnuks kordades kergem saalivõrkpallurina jätkata.
Sõna «eestlane» sai kasutatud eelmises lauses seejuures sihilikult, sest just nii Korotkov enda kohta täna ütleb. «Jah, täna tunnen ma end eestlasena, sest elan eestlaste keskel ja suhtlen peamiselt eestlastega,» sõnab Korotkov. Ta lisab muiates: «Räägin eesti keelt lihtsalt aktsendiga. Aga kuna ma ei suhtle enam väga palju vene keeles, siis olen hakanud ka oma emakeelt rääkima aktsendiga.»
Ka Korotkov julgustab noori muresid jagama ja ütleb, et selles pole midagi imelikku. «Murest rääkimine ongi kõige olulisem. Et noor ei jääks üksi oma probleemidega. Kui tekib olukord, kus last kiusatakse, tuleb kas treenerile või kellelegi teisele sellest rääkida. Sel juhul leiab laps ka tuge. Näiteks lapsed ei tea tihtipeale, et kui kiusajat mitte tähele panna, siis tüdineb kiusaja varsti ära ega torgi teda enam,» toob Korotkov lõpetuseks lihtsa näite.
/nginx/o/2017/10/02/7166201t1hb30f.jpg)