:format(webp)/nginx/o/2024/12/20/16556202t1hb4c5.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/11/18/14209468t1h7cfc.jpg)
Eesti naiste tennise kauane esireket Anett Kontaveit (WTA 79.) andis täna, 20. juunil teada, et lõpetab vigastuse tõttu Wimbledoni tenniseturniiri järel karjääri. Postimees taasavaldab sel puhul 2021. aasta 19. novembril ilmunud loo, kus tennisemaailma teravaimas tipus olevad inimesed lahkasid Kontaveidi isikut.
Alustuseks kerge mõtteharjutus: mis sõnad – mitte nimed! – tulevad teil pähe seoses naiste tennisega?
Suure slämmi turniirid, maailma edetabel, auhinnaraha, karikad, prestiiž ja kuulsus – need kõik oleks väga head pakkumised ning viitavad ühele selgele asjale: kui räägime naiste tennisest, kõneleme automaatselt ka kõige-kõigemast naiste spordialast üldse.
/nginx/o/2021/11/14/14201025t1hda7a.jpg)
Vastu vaielda mõistagi võib, eriti olümpiamängude kontekstis, kuid hooajaringselt vaadates pole teistel aladel lootustki. Niimoodi leiab ka enam kui kümme aastat naiste tennist kajastanud ajakirjanik Courtney Nguyen, kes on viimased viis aastat olnud WTA palgal.
Raha on see, mis inimesi huvitab
«Tennis on naiste jaoks kõige suurem ala ja seda pika puuga. Vaatame kas või auhinnaraha, mida on võimalik WTA-karussellil võita,» kostis ta ning parafraseeris seejärel naiste tennise grand old lady’t, 39 suure slämmi turniiri võitnud Billie Jean Kingi. «Tema armastab öelda: raha on see, mis inimesi huvitab. See oli ka põhjus, miks ta tundis, et peab olema esimene naine, kes teenib 100 000 dollarit auhinnaraha. Sest enne ei võtnud teda keegi tõsiselt.»
Rahajuttu kinnitavad ka meediamajade klikid üle kogu maailma. Eestigi pole selle koha pealt mingi erand, sest kohe, kui on võimalik mõne kaasmaalase tengelpunga kiigata, on eestlased raisakotkastena varauudise kohal tiirlemas.
Kes vajab veel kinnitust, et just tennis on naiste spordi kontekstis see kõige-kõigem, sel tasub heita pilk ajakirja Forbes iga-aastasele nimekirjale. Eelmise aasta enimteenivate naisatleetide esikümnest leiab koguni üheksa tennisisti.
Forbesi teenistustabel, 2020. aastal enimteeninud naissportlased (miljonites eurodes)
- Naomi Osaka (tennis) 32,9
- Serena Williams (tennis) 31,7
- Ashleigh Barty (tennis) 11,5
- Simona Halep (tennis) 9,6
- Bianca Andreescu (tennis) 7,8
- Garbiñe Muguruza (tennis) 5,8
- Elina Svitolina (tennis) 5,6
- Sofia Kenin (tennis) 5,1
- Angelique Kerber (tennis) 4,7
- Alex Morgan (jalgpall) 4,1
«Seal on isegi mängijaid, kes ei pruugi olla ülemaailmsed staarid, kuid kes riisuvad sellegipoolest meeletult raha kokku. See kõik muudab asju. Naiste tennis on väga hea rahvuskangelaste ja globaalsete ikoonide looja,» sõnas Nguyen ning tõstis näidetena esile briti Emma Raducanu, rumeenlanna Simona Halepi ja meie oma Anett Kontaveidi, kes kõik on kodumaal (super)staarid.
Seda kõike – turniirivõitudega teenitavaid summasid ja sellega kaasnevat tuntust – arvesse võttes võiks eeldada, et naiste tennise tipp on halastamatu ning mingit õearmu seal ei tunta. Mõne jaoks see nii ka on, kuid Kontaveidi jaoks mitte.
Halba sõna kuidagi välja ei pinni
Postimees suhtles Mehhikos Guadalajaras toimunud WTA aastalõputurniiri ajal mitme (endise) mängija, ajakirjaniku, eksperdi ja WTA-inimesega ega kuulnud Eesti esireketi kohta kordagi ühtegi halba sõna. «Ma ei teagi, mida halba tema koha öelda! Ta on ülimalt tore inimene. Seda, et ta meeldib isegi teistele mängijatele, on ka väljapoole tajuda. Teda austatakse,» lausus näiteks WTA ametlik fotograaf Rob Prange, kes ei suutnud endast halba välja manada ka paarikümnesekundilise mõttepingutuse peale.
«Anett ei vaidle isegi pukikohtunikega,» jätkas ta heas mõttes hämmeldunult. «Seega, isegi kui ma väga-väga üritaks, ei oskaks ma midagi halba öelda. Rasketel hetkedel mõned mängijad ikka murduvad ja tujutsevad väljakul, kuid ma ei mäleta Anetiga seoses midagi sellist.»
/nginx/o/2021/10/31/14176288t1hcf28.jpg)
Prange’i sõnul tasub Kontaveidi kui inimese mõistmiseks vaadata kas või seda, kuidas ta ühismeedias teistega suhtleb. Ta teeb seda alati rõõmsameelselt ja heatujuliselt. Võtkem siinkohal kas või hiljutine lõõpimine Ons Jabeuriga, kui eestlanna oma hea sõbranna WTA aastalõputurniirilt välja puksis.
«Oli näha, et nad olid üksteise üle siiralt õnnelikult. Ons oli siiralt õnnelik, et Anett siia jõudis, ja Anett olnuks õnnelik, kui kvalifitseerunuks hoopiski Ons. Anett lihtsalt on sellist tüüpi inimene,» lausus Prange veendunult.
Sama kinnitas ka 2017. aastal esimest korda Eesti esireketiga pikemalt intervjuu tarbeks maha istunud Nguyen. «Anett meeldib WTA-karussellil praktiliselt kõigile. See on üks asi, millest on olen küll aru saanud. Kui räägin teiste mängijatega ning jälgin Anetti väljakul, treeningutel või mängijate pidudel, kui need veel toimusid – kõik said temaga läbi. Keegi pole tema kohta iial midagi halba öelnud.»
Kontaveidi (suhtlus)stiil on sealjuures silma jäänud ka kõrgemal. WTA-president Micky Lawler sõnas intervjuus Postimehele, et Eesti esireket meenutab talle noort printsess Caroline’i, kes on Monaco kroonprintsi Albert II õde. «Anett on väga väljapeetud (such a class act – K. J.). Kõik see, kuidas ta ennast esitleb: ta on väga elegantne, tark ja äärmiselt professionaalne,» sõnas 2015. aasta algusest naiste tennise katuseorganisatsiooni juhtiv Lawler.
Kontaveit on ihaldatud trennikaaslane
Kõik eespool kuuldu muutub veel hämmastavamaks, kui jõuame otsaga tagasi selleni, et naiste tennisest rääkides kõneleme jätkuvalt kui äärmiselt konkurentsitihedast valdkonnast. «Inimestele ei meeldi siin kaotada,» rõhutas ka WTA Insideri ajakirjanik Ngyuen. «Mõningad mängijad ei ole nõus isegi konkurentidega koos treenima, kuna nad ei soovi oma saladusi reeta. Anett seevastu on aga üks nõutumaid sparringupartnereid üldse. Ta lihtsalt meeldib kõikidele ning tennisistid austavad tema mängu.»
Veel kümme aastat tagasi tundus säärane sõbrunemine võõrastavana, kuid praeguseks ongi peale kasvamas põlvkond, kes hindab peale võidu kõrgelt ka inimestevahelisi suhteid.
«Me kõik tahame võita, aga arvan, et need kaks asja võivad ka eraldi olla,» leidis Kontaveit. «See, et me mängime omavahel, ei tähenda, et me ei võiks pärast mängu sõbrannad olla. Mängu ajal tõesti, mina tahan võita ja tema tahab võita – see on normaalne ning mingi eriline sõbralikkus polegi kohtumise ajal võimalik. Aga kui pärast mängu suudetakse omavahel riietusruumis sõbralikult rääkida, siis see on väga suur boonus. See näitab, et olete mõlemad väljaspool väljakut inimesed ning oskate asju teineteisest ka eraldada.»
/nginx/o/2021/11/05/14184513t1h4bd7.png)
Sama meelt oli poolatar Iga Świątek, kelle sõnul aitab hea atmosfäär ka tippspordiga kaasneva pinge ning stressiga paremini toime tulla. «Praegu on WTA-karussellil võrdlemisi lõbus, sest siin on päris palju mängijaid, kes on väga avatud. Näiteks räägin ma palju Paula Badosa, Kontaveidi ja Jabeuriga. Kui tennisekeskusesse minna, siis nendega on atmosfäär alati ülimalt lahe. See on päris tore, kui kõik ei keerle kogu aeg tennise ja teineteisega konkureerimise ümber,» kostis mullune Prantsusmaa lahtiste tšempion Postimehele.
Väljakul sõprussuhted unustatakse
Kuna tennisekarussell kihutab aastas maailmas ringi 25–30 nädalat, jõuab selle aja jooksul konkurentidega lähedaseks saada küll. Ent kui keeruline on omavahel väljakul vastamisi minnes kõik head suhtes unustada? «Vahel on lihtsam, vahel on raskem,» andis Kontaveit esimese hooga sellele mittemidagiütleva vastuse.
«Üldiselt oleme sellega juba harjunud. Meil kõigil on mõned tüdrukud, kellega saad paremini läbi ning kelle vastu tuleb siis ühel hetkel ka mängida. See on paratamatu ning sellega tuleb lihtsalt õppida toime tulema,» lausus Eesti esireket, kes on väga heades suhetes näiteks Darja Kassatkina, Jabeuri, Maria Sakkari ja Eesti juurtega rootslanna Rebecca Petersoniga, kui piirduda vaid mõningate näidetega.
Ning mõistagi ei pruugi see sinu jaoks üldse probleem olla, kui mängid tennist võidu, mitte sõprussuhete nimel. Ehk lõpetuseks sõna tšehhitar Karolína Plíšková: «Ma ei ütleks, et mul on WTA-karussellil väga häid sõpru. Mõistagi leidub tüdrukuid, kellega rohkem suhtlen, ning tegelikult saan ma kõigiga läbi, kuid see pole päris nii, et me käime nüüd koos väljas või õhtust söömas. Ma ei tulnud siia sõpru looma. Mu pere ja tiim on minuga alati kaasas, seega pole ka seda, et ma sõpradest puudust tunneksin. Asi pole selles, et ma poleks sõbralik inimene, kuid ma lihtsalt ei tee seda (mängi tennist – K. J.), et sõpru leida. Mul on kodus sõbrad juba olemas. Tähendab, aeg-ajalt võin ma mõistagi mõne tüdrukuga siin-seal mõne kohvi teha, kuid rohkemat, ei.»