KUULSUSTE HALL ⟩ Eesti spordi esimene suur suunamudija

Leopold Tõnson (esiplaanil) koos kaaslastega valmistumas süstadega Tallinnast Helsingisse sõiduks (1912). Foto: Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

1926. aasta juunis toimus Tallinnas sündmus, mille sarnast siinne noor spordiliikumine ei olnud Eesti Spordilehe sõnutsi seni veel «üle elanud». Nimelt avati seal kaks päeva täismaja ees kestnud pidustuste saatel uus ja uhke Kadrioru staadion, üldse esimene normaalmõõtmetega spordiareen Eestis, mis tõukas jõudsalt tagant Eesti spordielu ning mida hinnati omal ajal ühtlasi kogu Baltimaade parimaks võistluspaigaks.

Eesti spordi- ja olümpiamuuseum avaldab koostöös Postimehega loo igast Eesti spordi kuulsuste halli avaliikmest – seega on tulemas 50 artiklit eelmise sajandi kõige silmapaistvamatest sportlastest ja sporditegelastest. Käesolev lugu on järjekorras 36.

Mitmete teiste lugupeetud aukülaliste kõrval tervitas avamisel spordirahvast Eesti Spordi Keskliidu tollane esimees Leopold Tõnson, energiline spordijuht ja Eesti organiseeritud spordimaailma algusaegade olulisemaid «suunamudijaid», kes õigupoolest oligi selle meie spordilukku nii mahutu jälje jätnud staadioni rajamise tõsiseim eestvedaja.

Sinasõpruse spordiga oli väsimatult vitaalne Tõnson sõlminud juba 19. sajandi viimastel aastatel, käies siis harjutamas Tallinnas Gustav Boesbergi juhtimisel tegutsenud raskejõustikuseltsis. Ta oli õige mitme spordiala (kergejõustik, jääpall jm) esimesi harrastajaid Eestis ning kuulus 1901. aastal Tallinna rattasõitjate seltsi Kalev asutajaliikmete hulka, aidates hiljem kujundada Kalevist koduses spordielus kandvat rolli mänginud organisatsiooni.

Eriti muljetavaldavaks kasvas korduvalt Kalevi esimeheks valitud mehe tähendus Eesti iseseisvumise järel, mil ta panustas innukalt siinse spordimaastiku süsteemsesse korrastamisse. Tõnson toetas kesksete spordiorganisatsioonide Eesti Spordi Liidu (1920) ja Eesti Spordi Keskliidu (1922) loomist ning tegutses aastail 1923–1928 keskliidu esimehena, kuid mitte ainult. Lisaks on ta ajalukku läinud esimeste spordikursuste juhina, kultuurkapitali kehakultuuri sihtkapitali esimese esimehena, Eesti Spordilehe ja Eesti Mängude idee algatajana, staadioni rajajana... Neil aegadel ei leidunud Eesti spordis naljalt asja, millesse poleks puutunud Tõnsoni käsi!

Leopold Tõnsoni kettaheite stiilinäide (u 1912). Foto: Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

Eesti spordi kuulsuste hallist

Eesti spordi kuulsuste hall avati Eesti spordi- ja olümpiamuuseumis 2020. aasta oktoobris ning selle avaliikmeteks valiti 50 eelmise sajandi silmapaistvaimat Eesti sportlast-sporditegelast. Suurejooneline kuulsuste hall asub füüsilisel kujul Tartus, Eesti spordi- ja olümpiamuuseumis ning lisaks sellele on muuseumis võimalik nautida veel erinevaid atraktsioone, püsinäitust «Eesti spordi lugu» ning tellides erinevaid haridusprogramme.

Pääs Antwerpeni olümpiale

Peategelaste seas oli Tõnson ka Kalevi eestvõttel 30. novembril 1919 Tallinna raekojas kokku kutsutud Eesti spordikongressil. Just sellel teednäitaval üritusel pandi alus keskse spordiorganisatsiooni tekkele ning võeti sihikule võimalik osalemine Antwerpeni olümpiamängudel.

Leopold Tõnson (13. jaanuar 1878*–5. jaanuar 1935)

• Paljukordne Eesti tipptulemuste omanik kergejõustikus
• Iseseisva Eesti spordielu käivitaja
• Kadrioru staadioni ehitamise algataja

* – Teistel andmetel on Tõnson sündinud 14. jaanuaril 1874.

1920. aasta hakul läkitas Tõnson Eesti Spordi Liidu nimel teele Eesti osavõtutaotluse, oskamata seejuures küllap aimatagi, et korraldajate poolelt saab tegu olema äärmiselt sensitiivse otsusega. Nimelt ei soovinud rahvusvaheline olümpiakomitee sedakorda olümpiaosaliste seas näha sõja kaotanud Keskriike eesotsas Saksamaaga (korraldajamaa Belgia sõjahaavad olid selleks liiga värsked!) ja nii pääsesidki Antwerpenis võistlema vaid üpris vähesed riigid.

Seda toredam on tõdeda, et Eesti koondis astus 29 väljavalitu seas Antwerpenis lõpuks ikkagi areenile. Meie välisesindajate toel peetud läbirääkimistel oli rõhutatud nii Eesti sportlaste olulist osakaalu Tsaari-Venemaal kui ka seda, et eestlased lõppenud sõjas võidukatele liitlasvägedele sümpaatiat avaldasid. Ja ilmselt oli aja märk seegi, et loa olümpial osalemiseks pälvisid eestlased vaatamata asjaolule, et tegelikult ju nõuetekohast rahvuslikku olümpiakomiteed siinmail toona veel ei eksisteerinudki.

Üleriigilise noorte püha avamine Tartus Kalevi spordiplatsil (1921). Esireas paremalt esimene Leopold Tõnson, tema kõrval ülikooli rektor Henrik Koppel, Jaan Tõnisson ja teised aukülalised. Foto: Karl Akel/Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

Lisalugemist

• Kaie Voolaid «Leopold Tõnson» (Tallinn 2003)
• Juhan Maidlo (koostaja) «Kalev läbi sajandi. Liidrid» (Tallinn 2012)