:format(webp)/nginx/o/2019/12/30/12841153t1h831d.jpg)
/nginx/o/2021/11/30/14231708t1hbd46.jpg)
2021. aasta on Eestile olnud spordimaailmas väga edukas. Seega pole mingi ime, et aasta treeneri arvestuses on oodata tihedat rebimist, sest valikuvõimaluste üle ei saa küll keegi kurta!
SPORDIGALA ⟩ Aasta treeneri arvestuses on häid valikuid rohkem kui rubla eest
Ahto Raska ja Maksim Molonov
Maadlejal Epp Mäel ei pruukinud Tokyo olümpia küll filigraanselt õnnestuda, kuid selle korvas ta suurepäraselt EMil ja MMil. Kui aprillis krooniti ta Vana Maailma parimaks, siis oktoobri alguses sai ta MMilt hõbemedali.
Tõsi, too finaalikaotus oli parajalt muserdav, sest juhtis ju Mäe finaali 4:0. Aga edukat aastat see edutuks ei tee, pealegi jäi ta kullalahingus alla kuuenda maailmameistritiitli võitnud ameeriklannale Adeline Grayle. Legendile pole mingil juhul häbiasi kaotada!
/nginx/o/2021/10/07/14121274t1h4c2e.jpg)
Dmitri Tursunov
Tennisist Anett Kontaveit on venelasest abimehest rääkinud vaid positiivselt. Ühes Tursunovi tulekuga liikusid eestlanna tulemused ülesmäge raketikiirusel: Kontaveit võitis neli WTA-turniiri, jõudis WTA finaalturniirile ja tõusis esimese Eesti tennisistina maailma edetabelis esikümnesse, täpsemalt seitsmendaks. See oli hooaja lõpp, mida meenutatakse tennisemaailmas veel aastaid!
/nginx/o/2021/11/16/14205803t1h9bd3.jpg)
«Anett oli vahepeal justkui leppinud sellega, et suudab vastaseid pikas mängus alistada. Nüüd on ta lähenemine aga tunduvalt agressiivsem ning selles küsimuses pole Tursunovist paremat juhendajat, kuna ta enda stiil oli samasugune,» leidis 18-kordne suure slämmi tšempion Chris Evert WTA finaalturniiri ajal.
«Tal on väga hea arusaam mängust ning motiveerib mind hästi. Ma nõustusin kohe tema nägemusega, kuidas minu mängu parandada. Ta on toonud minu mängu positiivsust ning aidanud mul uuesti leida oma eneseusku. Vähem muretseda asjade pärast – leian, et see on olnud mulle suureks abiks,» sõnas Kontaveit.
Nikolai Novosjolov
Kahekordse epeevehklemise maailmameistri hoolealune Katrina Lehis oli Tokyo olümpial Eesti suurim sangar: individuaalvõistluses noppis ta pronksi ning ühes Julia Beljajeva, Erika Kirpu ja Irina Embrichiga võideti naiskonnana kuldmedal.
Kaido Kaaberma
1992. aastal Eesti parimaks meessportlaseks valitud endine vehklemistipp on tulemusi saavutanud ka treenerina. Tänavu asetas tordile ülimahlase kirsi Tokyo olümpial triumfeerinud epeenaiskond.
:format(webp)/nginx/o/2021/11/21/14214356t1hbba4.jpg)
«Meie eesmärk – minimaalne – oli medal. Aga tuli kuld,» rääkis Kaaberma Tallinnasse jõudnuna. «Loomulikult oli finaalis keerulisemaid momente. Alguses saime ette, siis oli väga võrdne ja lõpp läks ilusti.
Kui pulss oleks liiga kõrgeks läinud, siis võib-olla seda võitu poleks tulnud. Me keskendusime rohkem sellele ühele kohtumisele. Olümpiamedal või kuld oli minu jaoks teisejärguline asi. Kõige tähtsam oli see, et teeksime oma asjad konkreetselt ära.»
Henry Hein
14-aastane Eneli Jefimova on kahtlemata suur talent. Kuidas muidu, kui eestlanna võitis tänavu juunioride EMil täiskomplekti medaleid ning tuli täiskasvanute arvestuses lühiraja EMil hõbedale.
Jefimova kõrval tahab tippu jõuda ka tema juhendaja Hein. 30-aastane ambitsioonikas treener on rõhutanud, et on Jefimova karjääri huvides valmis tegutsema täpselt nii nagu vaja: «Töötan hea meelega temaga, kuni on midagi talle anda. Kui näen, et mul endal enam pole seda võimalik teha, suunan ta edasi.
Soovin, et ta realiseeriks oma potentsiaali ükskõik, kelle käe all. Jah, mul on samuti oma ambitsioonid. Õpin ja arendan end, suhtlen välismaiste treeneritega. Usun, et Eneliga tehtavas koostöös avaneb ka minule uksi. Tahan ühel hetkel liikuda välismaale, jõuda tippujumisse ja sinna jääda.»
/nginx/o/2021/11/03/14181618t1hd21c.jpg)
Rivo Vesik
Palju on Eestis treenereid, kes on nautinud märkimisväärset edu välismaa sportlastega? Endine võrkpallur Vesik aitas venelastel Vjatšeslav Krassilnikovil ja Oleg Stojanovskil võita Tokyos rannavõrkpalli hõbemedal.
Sealjuures ei saanud eestlane Jaapanis olla, vaid pidi tegema tööd distantsilt, sest rahvusvaheline olümpiakomitee lõi Venemaa taustajõudude limiidi varasemate dopingupattude tõttu pooleks ja rannavõrkpallureid läks Tokyosse abistama vaid üks peatreeneritest Vjatšeslav Nirka.
:format(webp)/nginx/o/2021/10/26/14166589t1h7167.jpg)
«Loomulikult tahtnuksime, et kogu treenerite koosseis koos taustajõududega oleks meiega. Aga nad on meiega. Oleme iga päev ühenduses, analüüsime, räägime mängudest. Nad aitavad meid kõiges ja on meiega. Rivo teeb distantsilt head tööd,» kiitis Krassilnikov Tokyos.
Ent vaatamata kodumaal viibimisele ei saanud suvepealinnast pärit Vesik olümpia ajal jalgupidi Pärnu lahes sulistada. Töö käis edasi. «Puhkusest pole juttugi. Pigem on tööd isegi rohkem, sest kõigiga videokõnede vahendusel suhtlemine võtab tunduvalt rohkem aega. Internetiajastul on ikka nii, et ühel hetkel hakib, siis pole üldse pilti ees ja lõpuks pahvib keegi kaamera ees aluspükstes suitsu,» tögas hea lõuapoolikuna tuntud Vesik seesuguste tempudega tähelepanu pälvinud Tarmo Kruusimäed ja Jürgen Ligi.
Anne ja Toivo Mägi
Vehklejad teenisid Tokyo olümpial küll Eesti sportlastest igati mõistetavalt kõige rohkem tähelepanu, kuid suurepärase olümpia tegi ka 400 m tõkkejooksja Rasmus Mägi. Seitsmes koht on küll positsiooni võrra kehvem kui viis aastat tagasi Rios, aga tänavu viis Mägi Jaapanis Eesti rekordi uuele tasemele: 48,11.
Sealjuures osales eestlane kergejõustikuajaloo ühes vägevaimas finaalis, kus norralane Karsten Warholm püstitas 45,94ga uue maailmarekordi. «Sellise jooksu iseloomustamiseks on vähe sõnu. Arvan, et see on läbi ajaloo üks kergejõustiku suuremaid, võimsamaid ja fenomenaalsemaid sooritusi. Ala spetsialistidele, fanattidele on see päriselt ka hoomamatu aeg,» tunnustas Mägi konkurenti. «Aeg alla 46 sekundi... Vähe on asju, mis sõnatuks võtavad, aga see oli üks neist!»
Veikko Sinisalo
Sõudmise püha lehma ehk meile aastate jooksul palju kulda ja karda toonud paarisaerulist neljapaati treeninud soomlase juhendamisel võideti EMil pronks ja jõuti Tokyos A-finaali, kus jäädi küll viimaseks ehk kuuendaks.
/nginx/o/2021/07/28/13949619t1h35a9.jpg)
«Me poleks täna saanud palju rohkemat teha,» tunnistas pealik pärast finaali, et vastased olid lihtsalt kiiremad. «Arvan, et meeste vorm oli väga hea kevadises olümpiakvalifikatsioonis. Pärast seda proovisime aeroobset taset taas kõrgele tõsta, kuid meil jäi selleks vähe aega.»
Ta jätkas: «Ka enne on võidetud olümpiamedaleid pärast kvalifikatsiooni – näiteks Endrekson ja Jüri Jaanson 2008. aastal –, aga sõudmise tase tõuseb kogu aeg. Meil ei õnnestunud kaht vormitippu saavutada. Rääkisime meestega ja nad kinnitasid, et võrreldes kvalifikatsiooniga oli jõudlust vähem. Aga selline juba on füsioloogia.»
Sinisalo alustas koondise peatreenerina tööd 2019. aasta sügisel. Ta võttis tiimi üle üsna keerulisest seisust. Nii Taimsoo kui ka Endrekson kinnitasid, et tegemist on väga hea treeneriga, kes aidanud arendada ka ala kandepinda.
Jürgen Henn
Eesti jalgpall on pahatihti olnud kiibitsejate hambus. Meie meestest mehitatud ja 34-aastase Henni juhendatav Tallinna Flora tegi tänavu aga midagi vägevat: nad jõudsid Konverentsiliigas ehk Euroopa tugevuselt kolmandas klubisarjas alagrupiturniirile.
Tõotatud maal pole Flora jäänud sugugi häbisse. Käes on kaks viiki Küprose klubi Anorthosise Famagusta vastu, võit Serbia hiiu Belgradi Partizani üle ning enne viimast mängu 9. detsembril on õhus võimalus alagrupist edasi pääseda. Pole paha, pole üldse mitte paha!
/nginx/o/2020/12/17/13534665t1h33f2.jpg)
Tom Rushton
Kregor Zirk on teinud hea hooaja. 200 m vabaltujumises tuli ta Tokyos 13. kohale ning on hooaja lõpus teeninud MK-etappidelt kaks poodiumikohta: ühe teise ja ühe kolmanda positsiooni.
***
2021. aasta meessportlane, naissportlane, võistkond ja treener selguvad rahvahääletuse, spordiajakirjanike ja spordialaliitude hääletustulemuste liitmisel. Võrdsete lõplike punktide korral pälvib tiitli spordiajakirjanike hääletusvoorus parema koha saavutanud sportlane. Lisaks valitakse aasta noorsportlane, kes selgitatakse välja spordiajakirjanike ja spordiorganisatsioonide hääletustulemuste põhjal.
Eestis on aasta sportlasi valitud 90 aastat. Esimest korda valiti Eestis aasta sportlasi 1931. aastal, kui Eesti Spordilehe avanumbris küsiti lehelugejailt eelistusi 1930. aasta kohta. Toona nimetati aasta parimaks sportlaseks kergejõustiklane Elmar Rähn. 1933. aastal võttis selle tava ametlikult üle Tallinna spordipressi klubi ning parima tiitli pälvis taas kergejõustiklane – Nikolai Küttis. 1955. aastast on parimate valimine olnud järjepidev traditsioon, mida on aja jooksul täiustatud: 1967. aastast valitakse eraldi aasta mees- ja naissportlast, 1969. aastal lisandus aasta võistkond ning 1988. aastast alates antakse välja aasta treeneri tiitlit.
2020. aastal valiti sportlasteks rallisõitjad Ott Tänak ja Martin Järveoja, aasta treeneriks Anna Levandi ja aasta noorsportlaseks Kelly Sildaru. Läbi aegade enim Eesti aasta parima sportlase tiitleid on pälvinud Erika Salumäe, kes pälvis vahemikus 1983–1996 selle tunnustuse koguni üheksal korral.