:format(webp)/nginx/o/2019/12/30/12841153t1h831d.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/11/30/14232806t1h6402.jpg)
Aasta parima naissportlase kandidaatide hulgas on mitu eestlannat, kes vääriksid auhinda täie raha eest. Aga kahjuks on kord juba nii, et võita saab vaid üks.
SPORDIGALA ⟩ Eesti naised näitasid tänavu spordimaailmas väge!
Anett Kontaveit
Kontaveidi hooaja lõpuspurt oli kui raketikiirusel: ta võitis neli WTA-turniiri, jõudis WTA finaalturniirile ja tõusis esimese Eesti tennisistina maailma edetabelis esikümnesse, täpsemalt seitsmendaks. See oli hooaja lõpp, mida meenutatakse tennisemaailmas veel aastaid!
«Aasta hakkas edukamaks minema Clevelandi turniiri (toimus augusti lõpus – toim) võiduga ja sealt läks pall veerema. Sain kogu aeg juurde veidi enesekindlust ja mängukogemust, positiivseid emotsioone ja mängu nautimist. Pisut hiljem suutsin võita Ostrava turniiri, mängisin edukalt Indian Wellsis.
Ühel hetkel hakkas reaalsena tunduma ka mõte aastalõputurniirist, kuhu pääsemiseks pidin mitu turniiri võitma. Kuidagi suutsin selle kõik ära teha ning samas ka mänge nautida, mis võib-olla oli minu jaoks aasta jooksul kõige suurem võit. Ka aastalõputurniirile viimasena peale saades teiseks tulla oli suurepärane tulemus, karjääri mõttes oli tegemist elu parima aastaga,» võttis Kontaveit eduka aja lühidalt kokku.
Eneli Jefimova
14-aastane ujuja on kahtlemata suur talent. Kuidas muidu, kui eestlanna võitis tänavu juunioride EMil täiskomplekti medaleid ning tuli täiskasvanute arvestuses lühiraja EMil hõbedale.
Epp Mäe
Maadlejal ei pruukinud Tokyo olümpia küll filigraanselt õnnestuda, kuid selle korvas ta suurepäraselt EMil ja MMil. Kui aprillis krooniti ta Vana Maailma parimaks, siis oktoobri alguses sai ta MMilt hõbemedali.
Tõsi, too finaalikaotus oli parajalt muserdav, sest juhtis ju Mäe finaali 4:0. Aga edukat aastat see edutuks ei tee, pealegi jäi ta kullalahingus alla kuuenda maailmameistritiitli võitnud ameeriklannale Adeline Grayle. Legendile pole mingil juhul häbiasi kaotada!
Daisy Kudre
Eelmisel talvel võõrustas Eesti suusaorienteerumise MMi, mis lõppes meile tänu Kudrele äraütlemata edukalt. Ta võitis kaks kulda ning ühe hõbeda ja pronksi. MM oli kui Kudre pidu!
«Meil on orienteerumispere. Vanemad tegid kõiki alasid: jooksu-, suusa- ja rattaorienteerumist, nad võistlesid ka rahvusvahelisel tasemel,» alustab Daisy Kudre. Tema isa Raul Kudre on jõudnud MMil ja ema Ingrit Kala EMil esikümnesse. Eesti meistrivõistlustelt on koos lastega peresse toodud korralik kolmekohaline arv autasusid.
Daisy sõnul võtsid vanemad teda võistlustele kaasa: «Juba kolme-nelja-aastased saavad joosta lühikesi radu nööri mööda. Nii suusatamine kui ka orienteerumisjooks meeldisid mulle algusest peale väga,» on ta meenutanud.
Katrina Lehis
Vehkleja Lehis oli Tokyo olümpial Eesti suurim sangar: individuaalvõistluses noppis ta pronksi ning ühes Julia Beljajeva, Erika Kirpu ja Irina Embrichiga võideti naiskonnana kuldmedal.
«Olümpia on olnud minu jaoks kogu aeg väga olulisel kohal ja olümpiavõiduni jõudmine minu unistus. Seetõttu on mul ka endiselt raske uskuda, et üks osa sellest unistusest on täidetud. Kuna nii paljud seda taga ajavad ja just meil see õnnestus, siis see tekitab kohati isegi eufoorilise tunde,» ütles ta pärast koju jõudmist.
Kelly Sildaru
Viimased viis aastat Eesti parimaks noorsportlaseks valitud freestyle-suusataja ei saanud küll vigastuse tõttu nautida täishooaega, kuid oli sellegipoolest edukas. Novembris võitis ta Austrias Stubais pargisõidu MK-etapi, jaanuaris oli ta samuti Austrias Kreischbergis Big Airis kolmas.
Krisli Melesk
Alpinisti nimi ei pruugi paljudele midagi öelda, kuid tegu on märkimisväärse naisega: temast sai tänavu mais esimene maailma kõrgeima mäe, 8848,86 meetrit kõrge Sagarmāthā (Džomolungma ehk Mount Everesti nimi Nepalis) tipus käinud eestlanna.
«Huvitav oligi, et enne minekut mõtlesin eelkõige, kas olen füüsiliselt valmis. Mentaalsest poolest rääkides teadsin, et tahan seda teha ja teengi. Kohale jõudes vahetasid need mõtted omavahel justkui kohad ära: seal viibimine kujunes vaimselt raskeks, aga füüsiliselt kõik nii raske polnudki. Enne minekut nii ei arvanud,» rääkis ta.
Sanna Aaslav-Kaasik
Veemoto on Eesti spordile toonud tiitlivõistlustelt nii palju kuldmedaleid, et võib-olla polegi ühtegi teist ala, mis oleks nõnda edukas. Aaslav-Kaasik triumfeeris tänavu paadiklassis F125 ning seda MMil.
***
2021. aasta meessportlane, naissportlane, võistkond ja treener selguvad rahvahääletuse, spordiajakirjanike ja spordialaliitude hääletustulemuste liitmisel. Võrdsete lõplike punktide korral pälvib tiitli spordiajakirjanike hääletusvoorus parema koha saavutanud sportlane. Lisaks valitakse aasta noorsportlane, kes selgitatakse välja spordiajakirjanike ja spordiorganisatsioonide hääletustulemuste põhjal.
Eestis on aasta sportlasi valitud 90 aastat. Esimest korda valiti Eestis aasta sportlasi 1931. aastal, kui Eesti Spordilehe avanumbris küsiti lehelugejailt eelistusi 1930. aasta kohta. Toona nimetati aasta parimaks sportlaseks kergejõustiklane Elmar Rähn. 1933. aastal võttis selle tava ametlikult üle Tallinna spordipressi klubi ning parima tiitli pälvis taas kergejõustiklane – Nikolai Küttis. 1955. aastast on parimate valimine olnud järjepidev traditsioon, mida on aja jooksul täiustatud: 1967. aastast valitakse eraldi aasta mees- ja naissportlast, 1969. aastal lisandus aasta võistkond ning 1988. aastast alates antakse välja aasta treeneri tiitlit.
2020. aastal valiti sportlasteks rallisõitjad Ott Tänak ja Martin Järveoja, aasta treeneriks Anna Levandi ja aasta noorsportlaseks Kelly Sildaru. Läbi aegade enim Eesti aasta parima sportlase tiitleid on pälvinud Erika Salumäe, kes pälvis vahemikus 1983–1996 selle tunnustuse koguni üheksal korral.