Eesti koondise kapten: ilma saalihokita elaksin slummis, oleksin alkohoolik või surnud

Roman Pass tähistamas Singapurile löödud väravat. Foto: IFF/Flickr

Eesti saalihokimeeskonna kapteni Roman Passi jaoks oli tänane MMi alagrupikohtumine Singapuriga koondisekarjääri 100. matš. Oma kümnendal MMil mängiv 37-aastane Pass kinnitab, et soovib rivis olla ka järgmisel finaalturniiril.

Rakveres sündinud, aga kuueaastasena perega Soome kolinud Passi koondisekarjäär algas 2002. aasta 9. veebruaril Jõgeval, kui Eesti kaotas maavõistluses Lätile 0:2. Eelneval sügisel oli ta kuulunud Eesti meeskonda U19 vanuseklassi MMil, kuhu jõudmisel aitas Passi ka õnnelik juhus.

«Mu sõber rääkis, et Soome saalihokilehes oli kirjutatud, et Eesti alaliit otsib mängijaid, kes elavad Soomes, aga omavad Eesti kodakondsust. Kui ta poleks mulle seda edasi öelnud, poleks ma võib-olla koondisesse jõudnudki. Aga ta rääkis ja nii helistasin artiklis ära toodud telefoninumbrile. Niimoodi minust Eesti koondislane saigi,» meenutab Pass seda, kuidas kõik algas.

Tampere Gunnersi noortesüsteemis sirgunud Passi sportlik tase oli koondisele algusest peale suureks abiks. 2002. aasta MMil oli ta 18 eluaastaga küll võistkonna kõige noorem liige, ent juba siis kandvas rollis. Alates 2012. aastast on Pass Eesti meeskonna kapten. «Ma loodan, et olen Eesti saalihokile andnud väga palju. Igatahes ise olen küll koondisesse kuulumisest väga palju õppinud,» sõnab ta.

«Eesti koondist esindades tunnen iga kord tohutut uhkust.»

2020. aasta alguses toimunud MM-valikturniiril kaotas Eesti otsustavas mängus lisaajal Poolale ning pidi tõdema, et esimest korda tuleb MMi kõrvalt vaadata. Tol hetkel arvas Pass, et on oma viimase koondisemängu pidanud.

«Lõpetasin karjääri juba ära. Aga kui Eestil tekkis ikkagi variant MM-ile saada (Austraalia ja Jaapan ei saanud reisipiirangute tõttu osaleda ja Eesti oli esimene varu), siis tõmbas kohe tagasi saalihoki juurde. Mul oli sajast koondisemängust ju ainult kolm matši puudu. Tahtsin selle tähiseni ikkagi välja jõuda,» sõnas Pass, kes sai Helsingi MMi alagrupiturniiril kirja oma 98., 99. ja 100. koondisemängu.

Roman Pass

Sündinud: 15. mai 1984

Positsioon: kaitsja

Koduklubi: Unihockey Mittelland (Šveits)

Klubikarjäär: mänginud Soome, Rootsi ja Šveitsi kõrgliigades

Koondisekarjäär: 100 A-maavõistlust, 10 MM-finaalturniiri, 2012. aastast Eesti meeskonna kapten

«Eesti koondist esindades tunnen iga kord tohutut uhkust. Ning mängijaid, kes on osalenud kümnel MM-il nagu mina, võib rahvusvahelises saalihokis kokku lugeda ühe käe sõrmedel (kindlasti on selliseks meheks norralane Willy Fauskanger, võib-olla leiab mõne veel – toim). Olen väga rahul ja uhke, et olen suutnud nii kaua konkurentsis püsida,» ütleb kogenud kaitsja.

Aga kümme ei ole number, millega Pass tahab piirduda. Kuna praegune MM toimub koroonapandeemia tõttu aasta aega pärast ettenähtud aega, on järgmine juba ukse ees. Veebruaris osaleb Eesti meeskond Lätis toimuval MM-valikturniiril ja edu korral ootaks neid järgmise aasta novembris ees finaalturniir Šveitsis, kus Pass alates 2008. aastast elab.

«Kui kõik läheb hästi, siis loodan ka järgmise aasta MM-il rivis olla. Esmalt tuleb muidugi valikturniiril edukas olla. Eelmine kord me seda ei suutnud, seega midagi lihtsat ees ei oota. Aga Šveitsis toimuv MM oleks minu jaoks kodu-MM. Sinna on jäänud ainult aasta. Olen nii pikalt saalihokit mänginud ja end vormis hoidnud, et kahju oleks praegu ära lõpetada,» räägib ta.

«Ilma saalihokita elaksin slummis või oleksin alkohoolik või surnud.»

Praegu on Pass Šveitsi tugevuselt kolmanda liiga klubi Unihockey Mittelland mängiv peatreener, aga Alpimaale siirdus tolleks hetkeks nii Soome kui ka Rootsi kõrgliigakogemusi omanud kaitsja 2008. aastal, kui liitus Winterthuri Rychenbergiga. Esimese Šveitsis veedetud hooaja tegutses ta täisprofina, kelle ainus töö oligi saalihoki mängimine.

«Šveitsis liigub saalihokis raha. On päris palju mängijaid ja treenereid, kes ainult sellest elavadki. Mina olin tahtnud profiks saada nii kaua, kui olin saalihokit mänginud. Aga kui sain, siis saabus kiiresti teadmine, et saalihokiga miljonäriks ei saa, vaid päris tööd on vaja ka teha. Saalihokiga saab raha teenida karjääri lõpuni, aga mis edasi? Otsustasin spordi kõrvalt tööle minna.»

Pass töötab nüüd juba pikki aastaid meditsiiniteenuseid pakkuvas ettevõttes müügiosakonnas. Kui rahvusmeeskonnas on ta kapten, siis ettevõttes tiimijuht. «Tippsport on õpetanud mulle distsipliini, mida on vaja ka mujal elus. Eeskuju näitamine tuleb mul loomulikult välja nii saalihokiväljakul kui ka töökohas. Eks see tiimijuhiks kerkimine oli loogiline,» märgib ta.

«Saalihoki on üldse mind elus väga palju aidanud. Ilma saalihokita elaksin endiselt mingis Soome slummis, oleksin alkohoolik või hoopis surnud. Tänu saalihokile sain getost ära kolida. See koht, kus me perega esmalt Soome minnes elasime, oli ikka päris õudne. Saalihoki andis mulle teise elu. Jätsin maha vanad sõbrad, kes jõid ja tegid narkot,» räägib Pass.

Kui kunagi oli saalihoki Passi jaoks elustandardi tõstmise vahend, siis praegu tal materiaalseid põhjuseid alaga tegelemiseks pole. Aga lahti lasta ei oska ega taha, sest spordimehehing ei luba. Teisipäeval mängib Pass Eesti koondise eest oma 101. mängu ning loodab, et järgmise aasta novembris 11. MM-finaalturniiril.