:format(webp)/nginx/o/2021/12/13/14257068t1ha108.jpg)
1936. aasta 14. augustil Tallinna tänavatel nähtud möll oli meeldejääv. «Weel eales warem pole Tallinnas nii suured rahwamurrud olnud kedagi külalist wõtmas wastu. Weel eales warem pole Tallinna wanad müürid kaikunud sellastest rõõmurõkatustest,» kirjeldati neid sündmusi hiljem emotsionaalselt Päevalehes.
Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum avaldab koostöös Postimehega loo igast Eesti spordi kuulsuste halli avaliikmest – seega on tulemas 50 artiklit eelmise sajandi kõige silmapaistvamatest sportlastest ja sporditegelastest. Käesolev lugu on järjekorras 38.
Põhjust seesuguseks juubeldamiseks jagus aga muidugi kuhjaga, sest inimesed olid kogunenud tervitama Berliini olümpiamängudelt kodumaale saabunud kahekordset kullameest Kristjan Palusalu ja teisigi olümpialasi. See oli eestlaste Maailma-Kristjani triumfikäik.
Võidukale kojusaabumisele olevat Tallinna tänavatele kaasa elama tulnud eri hinnangutel kuni 60 000 uudistajat, ehk kolmandik pealinna toonasest elanikkonnast. Meie tagasihoidliku loomuga raskekaalumaadleja tõus maailma tippu läks rahvale korda!
Toimunu oli seda uskumatum, et õigupoolest oli Läänemaal Saulepi vallas sündinud Palusalu (kes kandis enne eestistamist nime Trossmann) tippsportlasena ju pigem hiline õitseja. Tõsise maadlusharrastuse juurde oli ta jõudnud alles sõjaväeteenistuses olles aastal 1929 ning rahvusvahelisele areenile pääsemise nimel tuli tal veel aastaid vaeva näha. Oma esimese EM-kogemuse sai kokku 18 korral Eesti koondises võistelnud Palusalu 1933. aastal Helsingis, esimene (ja ainus) olümpia ootas teda aga ees 1936. aastal Berliinis.
/nginx/o/2021/12/13/14257067t1hf6c5.jpg)
Berliini mängudel oli Palusalu võistlemiseks üles antud mõlemas maadlusviisis, nii Kreeka-Rooma kui ka vabamaadluses – ja nagu Eesti maadlejate puhul enamasti ikka, pidas temagi vabamaadluses osalemist rohkem proovimiseks, nii-öelda soojenduseks enne põhistarti klassikalises Kreeka-Rooma stiilis.
Eesti Spordi Kuulsuste Hall avati Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis 2020. aasta oktoobris ning selle avaliikmeteks valiti 50 eelmise sajandi silmapaistvaimat Eesti sportlast-sporditegelast. Suurejooneline kuulsuste hall asub füüsilisel kujul Tartus, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis ning lisaks sellele on muuseumis võimalik nautida veel erinevaid atraktsioone, püsinäitust «Eesti Spordi Lugu» ning tellides erinevaid haridusprogramme.
Kuid asjad kulgesid teisiti, sest vabamaadlus läks füüsiliselt väga võimsas vormis olnud Palusalule hästi käima. Ta alustas turniiri seljavõiduga peatse hõbedamehe – tšehhi Klapuchi – üle ning jätkas sama hooga kuni võiduka lõpuni, võttes seega soojendusvõistluselt kohe kuldmedali. Ja kuna tõsiseid oponente ei leidunud talle ka Kreeka-Rooma maadluses, suutiski Palusalu hakkama saada ajaloolise tembuga, tulles esimese eestlasena kahekordseks olümpiavõitjaks!
Ühtlasi kordas ta rootslase Ivar Johanssoni poolt neli aastat varem Los Angelese olümpial tehtut, võites ühtedel mängudel kuldmedali mõlemas maadlusviisis. Ainult selle vahega, et kui Johansson saavutas oma võidud erinevates kaalukategooriates, siis Palusalu mõlemad kullad tulid raskekaalus.
/nginx/o/2021/12/13/14257066t1h1359.jpg)
Vabamaadluse raskekaal Berliini OM, 3.–4. august 1936
1. Kristjan Palusalu (Eesti)
2. Josef Klapuch (Tšehhoslovakkia)
3. Hjalmar Nyström (Soome)
Kreeka-Rooma maadluse raskekaal Berliini OM, 6.–9. august 1936
1. Kristjan Palusalu (Eesti)
2. John Nyman (Rootsi)
3. Kurt Hornfischer (Saksamaa)
Mõnda aega jätkus Palusalu tulemuslik teekond maadlusareenidel pärast olümpiatki – näiteks krooniti ta 1937. aastal Pariisis Kreeka-Rooma maadluses Euroopa meistriks. Siis aga tabas teda tagasilöök. 1938. aastal tuli treeningul liigesest välja maadlusmehe õlg ja sellest ebameeldivast vigastusest ta sportlasena enam üle ei saanud.
Kergeks ei kujunenud Palusalule ka II maailmasõja aastad, mil ta pidi toime tulema uue võimu repressioonidega. Nimelt proovis Punaarmeesse mobiliseeritud maadleja sõjakeerisesse sattununa sealt põgeneda, ent tabati ja sai karistuseks surmanuhtluse, mis asendati Karjala rindel karistuspataljonis teenimisega. Nüüd võttis ta ette uue põgenemiskatse ja seekord õnnestuski tal Soome kaudu koju pääseda. Paraku tuli Palusalul hiljem selle tagajärjel Nõukogude võimu tahtel ikkagi veeta ligi kaks aastat vanglamüüride vahel.
Kuid inimesed ei ole neid saatuselööke sirgeselgselt talunud maadlejat tänini unustanud. Selle kinnitusena valiti Palusalu 1991. aastal ajakirja Kehakultuur (hilisem Spordiilm) korraldatud küsitluse põhjal koguni kõigi aegade parimaks Eesti sportlaseks!
:format(webp)/nginx/o/2017/09/07/7074251t1hd235.jpg)