Kui mullu olid spordiaasta parimatele jagatavad kuldse Kristjani kujud välja pandud kolmes kategoorias (aasta sportlane, treener ja noorsportlane), siis tänavu naasti tavapärase viie nominatsiooni juurde. Auhinnasadu tabas vehklejad, kes võidutsesid aasta võistkonna, naissportlase ja treeneri kategoorias.
Spordiaasta gala auhinnalaualt riisusid koore vehklejad, kes võitsid viiest kuldsest Kristjanist kolm
Võistkonna kategoorias ei leidnud võrdväärset vastast olümpiakulla võitnud epeenaiskonnale (Katrina Lehis, Erika Kirpu, Julia Beljajeva, Irina Embrich). Ka aasta treeneri tiitli pälvis just kvartetti juhendanud Kaido Kaaberma. 1992. aasta parimast meessportlasest sai ühtlasi esimene sellise tähiseni jõudnud vehklemistreener.
Kolm talve tagasi aasta naissportlaseks valitud Saskia Alusalu oli kindlal veendumusel, et niisugusel üritusel peavad pärjatud saama sportlased, kes on aasta jooksul Eesti inimesi kõige rohkem ühendanud ja pakkunud meeldejäävaid emotsioone. Just sellega vehklejad ka hakkama said. «Spordi teeb ägedaks see, et mingi äge emotsioon suudab liita rahvast ja paneb inimesi tundma kogu rahvusena uhkust. Kui see tulemus inspireerib ka inimesi sportlikult liikuma, on see veelgi ägedam,» ütles Alusalu.