:format(webp)/nginx/o/2022/01/03/14291405t1h70ae.jpg)
1974. aasta suvel koges Eesti kergejõustikupublik omas ajas harukordset võimalust kaasa elada maailma parimate mitmevõistlejate mõõduvõtule – nimelt leidis Kadrioru staadionil aset kümnevõistluskohtumine NSV Liidu, Saksamaa LV ja USA koondiste vahel.
Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum avaldab koostöös Postimehega loo igast Eesti spordi kuulsuste halli avaliikmest – seega on tulemas 50 artiklit eelmise sajandi kõige silmapaistvamatest sportlastest ja sporditegelastest. Käesolev lugu on järjekorras 41.
Võistlus kujuneski heatasemeliseks, andes lõpuks maailma hooaja tippmargi 8308 punktiga esikoha tulevasele olümpiavõitjale ja maailmarekordimehele ameeriklasele Bruce Jennerile, kes demonstreeris rohkearvulisele pealtvaatajaskonnale (kahel päeval viibis staadionil kokku rohkem kui 10 000 inimest!) muuhulgas põnevat uuendust, hiljem ära keelatud saltoga kaugushüpet.
/nginx/o/2022/01/03/14291410t1h9251.jpg)
Kuid kogu see värvikas spordipidu poleks teoks saanud, kui poleks olnud Eesti kümnevõistlustreenerit Fred Kudu. Kasutades tulemuslikult ära oma suurepärast ja laiapõhist suhtlusvõrgustikku, oli Kudu arenenud rahvusvahelises kergejõustikuelus hinnatud tegijaks, kes aitas käivitada mitmevõistluse maavõistluste korraldamise traditsiooni ning ajas samas ühtlasi jõuliselt Eesti kergejõustiku asja.
Küllap võinuks mitmekülgselt andekast Kudust omal ajal saada ka näiteks edukas muusik, ometi leidis ta koduste toel kutsumuse spordis, harrastades noore mehena Tallinnas nii suusatamist kui ka pallimänge, ent lüües läbi hoopis kergejõustiklasena. Õpingud Tartu Ülikooli kehalise kasvatuse instituudis suunasid ta treeneritöö ja spordielu edendamise radadele ning sellele missioonile jäi ta kõigi keeruliste aegade kiuste truuks edaspidigi.
II maailmasõja lõppedes sai Kudust Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna esimene ja kauane dekaan, kelle juhtimisel panustati jõuliselt uute spordirajatiste püstitamisse. Muuhulgas ehitati tema eestvõttel välja normaalmõõtmetes ülikooli staadion ning arendati Kääriku spordikeskust. Head suvised ja talvised treeningtingimused Käärikul ning hinnatud võistluspaik Tartus oli ihaldusväärne kombinatsioon, mis tõi Eestisse üha uusi sportlasrühmi Nõukogude Liidu avarustest ja mujaltki.
Eesti Spordi Kuulsuste Hall avati Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis 2020. aasta oktoobris ning selle avaliikmeteks valiti 50 eelmise sajandi silmapaistvaimat Eesti sportlast-sporditegelast. Suurejooneline kuulsuste hall asub füüsilisel kujul Tartus, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis ning lisaks sellele on muuseumis võimalik nautida veel erinevaid atraktsioone, püsinäitust «Eesti Spordi Lugu» ning tellides erinevaid haridusprogramme.
Lisaks oli alati otsiva vaimuga Kudu edukas treener, kelle õpilaste hulka kuulus mitmeid suurvõistluste medaliste. Tema suunamisel kujunes Eestist üleliiduliselt oluline mitmevõistluskeskus ning ridamisi siinseid atleete eesotsas Heino Lipu, Rein Auna ja teistega kerkis mitmevõistluses maailma paremikku, pääsedes NSV Liidu koondise liikmetena suurt sporti nuusutama.
Fred Kudu (4. jaanuar 1917 – 29. september 1988)
/nginx/o/2022/01/03/14291412t1h13de.jpg)
Aastail 1964–1978 oli Kudu NSV Liidu mitmevõistlejate koondise vanemtreeneri ametis, juhendades sportlasi paljudel rahvusvahelistel tiitlivõistlustel ning talletades häid kontakte, mis aitasid kaasa tema kasvamisele mitmevõistluse mõjukaks eestkõnelejaks kogu maailmas.
/nginx/o/2022/01/03/14291414t1hae4d.jpg)
Oma teadmised ja kogemused valas Kudu ühtlasi kirjasõnasse. 1975. aastal ilmus tema sulest igati asjakohase pealkirjaga igati tähelepanuväärne raamat «Mitmevõistlus», mis on – nagu tagantjärele selgub – edasi viinud kümnevõistluselu Eestist kaugemalgi! Nii näiteks on Kanadas elav sitke eestlasest spordimees, noorena kümnevõistlusega tegelenud Hillar Sõrra meenutanud, et tõlkis selle raamatu 1990. aastal Kudude perekonna loal ja oma treeneri Andy Higginsi palvel inglise keelde, pakkudes sedasi ligipääsu küllap üsna arvestatavale hulgale Kanadas seni kättesaamatuks jäänud infole. Ja mine tea, ehk võis sellest olla ka praktilist kasu – sest tõusis ju Higginsi parim õpilane Mike Smith just samal ajal kümnevõistluses maailma tippu ning võitis 1991. aastal koguni MM-hõbeda...
Lisalugemist
:format(webp)/nginx/o/2017/09/07/7074251t1hd235.jpg)