Väärkohtlejast treenerid pääsevad sageli karistuseta

Mullu ilmnenud väärkohtlemise juhtumitega on teiste hulgas seotud maadlustreener Arvi Aavik (vasakul), freestyle-suusatamistreener Tõnis Sildaru (keskel) ja vehklemistreener Helen-Nelis Naukas.  Foto: Mihkel Maripuu, Tairo Lutter

Vähemalt tosin oli neid väärkohtlemise juhtumeid Eesti spordis, mis jõudsid eelmisel aastal ühel või teisel moel Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutuse juhataja Henn Vallimäe lauale.

Neid tuli näiteks nii jalg- kui käsipallist, iluuisutamisest ja suusatamisest. Need ei tulnud selleks, et Vallimäe juhitud asutus kohut mõistaks – menetluse algatamine ei kuulu EADSE pädevusse –, vaid annaks pigem nõu, mida keerulise ja delikaatse olukorra lahendamiseks ette võtta.

Aasta viimasel kuul laekus info kahe juhtumi kohta, millest ühes oli treener sõimanud sportlast ja ähvardanud pärast tolle klubivahetust inkassofirma kaela saata, teisel juhul oli teemaks, et treener karjub oma õpilaste peale, ropendab ja sõimab neid. Nende ja paljude teiste vaimse väärkohtlemise tunnustega lugude puhul kuuleb alaliidust, kes peaks küsimusega esmajärjekorras tegelema, Vallimäe sõnul tihti õigustuseks: «Jah, me teame, et ta on selline treener, aga mis me teha saame?»

Sedasi, asju maha vaikides, juhtubki, et vaimne ja emotsionaalne väärkohtlemine on spordis justkui tolereeritud, nendib Juri Guljajev, ametilt töötervishoiu psühholoog, kes teeb Soomes doktoritööd väärkohtlemise põhjustest spordis. Enamgi veel, lisab ta: väärkohtlemine on spordis kohati isegi normaliseeritud kui osa võidu nimel ära kannatada tulevast valust. «See on tippspordi hind,» viitab Guljajev sageli kõlavale õigustusele.

Aga eelmisel aastal päevavalgele tulnud nimekate treeneritega seotud vägivallalood näitavad, et isegi tugevad sportlased pole nõus enam lõpmatuseni kannatama, sest hind vaimsele tervisele läheb liiga kõrgeks. Üksteise järel lahvatasid lood vigursuusataja Kelly Sildaru pingelistest suhetest treenerist isaga, Nõmme Kalju jalgpallimeeskonna välismaalasest treeneri intiimsuhetest hoolealusega, võrkpallitreener Raimund Pundi huvist poiste vastu, olümpiavõitja Katrina Lehise endise treeneri Helen Nelis-Naukase ahistavast suhtlusest ja maadlustreener Arvi Aaviku läbikäimisest tütarlastest hoolealustega (vt infokast).

Mullu ilmnenud väärkohtlemise juhtumid

Kelly Sildaru rääkis mullu veebruaris «Pealtnägijale», kuidas ta oli teda lapsepõlvest peale juhendanud treenerist isa perevägivalla ohver. (Isa eitas igasugust süüd; ta süüdistas tütart vastu ähvardamises ja kehalises väärkohtlemises.)

Märtsis algatas Eesti Jalgpalli Liit seoses alaealise noore naisjalgpalluri seksuaalse väärkohtlemisega distsiplinaarasja nii Nõmme Kalju klubi kui ka jalg-pallitreeneri Getulio Aurelio Fredo suhtes ning määras treenerile tähtajatu jalgpallis tegutsemise keelu.

Mais tegi Eesti Treenerite Liit avalduse, milles taunib legendaarset võrkpallitreenerit ja pedagoogi Raimund Pundit kui laste väärkohtlejat. (Pundi suri 14 aastat tagasi.)

Oktoobris paljastas «Pealtnägija», kuidas olümpiavõitja Katrina Lehist poolteist kümnendit juhendanud Helen Nelis-Naukas terroriseeris oma endist õpilast solvavate ja alandavate sõnumitega, mis lõppes alles siis, kui Lehis taotles politseilt ekstreenerile lähenemiskeelu. (Nelis-Naukas keeldus saates aastail 2018–2019 juhtunut kommenteerimast.)

Eelmisel kuul tõi Eesti Ekspress välja, et kuni 20-aastaste naiste maadluskoondise peatreenerit Arvi Aavikut tabasid sügisel kahtlustused hoolealustega ebasobivas, vaimselt väärkohtlevas ja ahistavas käitumises, nii et üks ta õpilastest hakkas ennast lõikuma ja tegi enesetapukatse. (Politsei lõpetas Aaviku suhtes väärteomenetluse midagi õigusvastast tuvastamata.)

Tugeva sõltuvuse oht

Veel hiljutise ajani oli vaimne väärkohtlemine spordis sama hästi kui olematu teema, sest see ei ole kergesti märgatav – või ei osatud seda märgata – ega avastatav, põhjendab Mihkel Uiboleht, Eesti Jalgpalli Liidu arendusdirektor ja alaliidu distsiplinaarkomisjoni liige, kes mullu pidi kaasa lööma treener Getulio ahistamisjuhtumis selguse loomises. Liiati pole piirid, kuhu maani on treener lihtsalt karm ja kust algab õpilase vaimne väärkohtlemine, täpselt maha märgitud, lisab ta. Selle puudujäägi kõrvaldamiseks ja väärkohtlemise ennetamiseks avaldas EJL enne jõule 80-leheküljelise juhendmaterjali laste turvalisuse ja heaolu tagamiseks.

Üldised nõuded Eesti treenerite tööeetikale ja käitumisele sätestab treenerite eetikakoodeks, kus eksimuste kohta on lühidalt kirjas, et neid käsitletakse treeneri kutsenõuete rikkumisena.

Need vähesed uuringud, mis maailmas vaimse väärkohtlemise kohta spordis tehtud, näitavad, et 45–70 protsenti sportlastest on seda tunda saanud. Kusjuures mida kõrgema tasemega sportlane, seda rohkem on ta väärkohtlemist kogenud, märgib spordipsühholoog Aave Hannus, Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi teadur. «Päris koledaid asju on kirjeldatud,» ütleb ta. «Kui oled tippsportlane, on sul tekkinud väga tugev sõltuvus treenerist – sul ei ole kuskile minna.»

Põhjus, miks vaimne väärkohtlemine spordis ühtäkki päevakorda on tõusnud, tuleneb Postimehe usutletud asjatundjate sõnul suuresti sellest, et vaimne tervis ja vägivald üleüldiselt on kerkinud aktuaalseks teemaks. Samuti teadvustavad lapsed rohkem oma õigusi, vanemad tunnevad huvi, mis lastega trennis toimub, isegi sekkuvad treeningtöösse, ning ootused, kuidas treenerid peavad käituma, on teisenenud. Lühidalt: väärtusruum on muutunud.

Treener ei tohi õpilast puudutada, ei tohi temaga kahekesi jääda ega teda isegi oma autoga koju sõidutada, kui lapsevanem ei ole selleks luba andnud.

Paljudele Eesti treeneritele tähistas üleminekut uude ajastusse kaks aastat tagasi Tallinnas toimunud koolitusseminar, kus Norra ja Belgia ekspertide ettekanded mitte üksnes ei avanud nende silmi, vaid tõmbasid EADSE juhi Vallimäe sõnul näod jahmatusest valgeks. Ligi kakssada osalejat said kuulda, et treener ei tohi õpilast puudutada, ei tohi temaga kahekesi jääda ega teda isegi oma autoga koju sõidutada, kui lapsevanem ei ole selleks luba andnud. «See oli šokk treeneritele,» meenutab Vallimäe.

Hirm aitab kokku võtta

Sugugi mitte vähe Eesti treenereid on nõukogude aja kogemuse ja karastusega, kui valjud, koguni ropud sõnad ja isegi võmm kuklasse oli loomulik osa võitjate ettevalmistamise protsessist. Paljud neist võtteist, alates sõimamisest, mõnitamisest ja alandavate hüüdnimede panemisest kuni õpilase nimme tähelepanuta jätmiseni ning tema suunas spordivahendi või joogipudeli pildumiseni, pole juhendajate arsenalist kadunud nüüdisajalgi, nagu selgub Postimehe tehtud intervjuudest.

Doktorant Guljajev, kes on tegutsenud ka ujumistreenerina ja viinud läbi psühholoogilise ettevalmistuse seminare, on kursis juhtumitega, kus vaimne väärkohtlemine on viinud sportlase ärevushäirete, depressiooni ja söömishäirete tekkeni. Jalgpalliliidu laste turvalisuse ja heaolu toetava programmi juht Juta Petersoo teab juhtumitest, kus treener on lubanud noorele kohtunikule kallale minna või lapsevanemad on teda platsi äärest mõnitanud. Ta on täheldanud, et enim on levinud just emotsionaalne vägivald.

Probleem on vägivaldses keskkonnas: sportlane tunneb treeneriga suheldes ärevust, ta suhtumine endasse on negatiivne ja motivatsioon on langenud.

Spordipsühholoog Snežana Stoljarova jutul on käinud sportlasi, kes on tunnistanud raskusi võistlustel oma võimete realiseerimisega ja kellega vesteldes on ilmnenud, et probleem on väärkohtlemise tunnustega keskkonnas: sportlane tunneb treeneriga suheldes hirmu, ta suhtumine endasse on negatiivne ja motivatsioon on langenud. Stoljarova tunnistab, et mitte alati pole tal õnnestunud keskkonna murekohti lahendada.

Põhjus, miks mujal elus taunitavaid võtteid talutakse spordis kergemini, tuleneb spordipsühholoog Hannuse sõnul sellest, et vaimset väärkohtlemist on peetud tõhusaks soorituse parandajaks. Ja tõsi – see aitab, kinnitab ta, ning seda on kinnitanud ka sportlased. «Kui treener timeout’i ajal läbi sõimab, siis hirm aitab end kokku võtta, erutustase tõuseb,» seletab Hannus.

Kuid see on lühiajalise edu võti, nendib ta, pikaajaliselt see ei aita. Hannus toob näite, et kui näiteks korvpallur treenerit kardab, püüab ta palli enda käest pigem ära sokutada, mitte sellega korvi alla murda.

Eelnevad näited ei tähenda, et spordis, kui tahta vältida süüdistusi lubamatus käitumises, peab hakkama asju ajama ainult pead silitades ja rõõmsalt takka kiites. Üks südametäiega öeldud kuri sõna ei pea pälvima avalikku hukkamõistu, küll aga võib vaimsest väärkohtlemisest hakata spordipsühholoogide sõnul rääkima siis, kui taunitav tegu muutub käitumismustriks – tahtlikuks, harjumuspäraseks, ennustatavaks, psüühikale potentsiaalselt kahjulikuks. Ehk teisisõnu: kui treener üritab negatiivse töötlemise abil saavutada positiivset tulemust.

Tulemus võib olla sootuks vastupidine. Kui sportlane kardab treenerit ja tema reaktsioone, kannatavad tema õppimisvõime ja võistlussooritus, lausub Hannus. Sedasi maksab sportlane vaimse väärkohtlemise ohvrina kõrget hinda.

Karistustest ei piisa

Egas treenerid oma hoolealuseid nimme kahjusta, vaid väärkohtlevad neid pigem teadmatusest ja oskamatusest, oletavad spordipsühholoogid. Tõenäoliselt ei suuda mitmed neist pingeolukordades endaga hakkama saada ja oma emotsioone juhtida, pakub Stoljarova. Samuti ei välista ta, et kuna sport on füüsiliselt karm – «No pain, no gain» ehk läbi raskuste tähtede poole –, järeldavad mitmedki, et sama kehtib vaimsel tasandil.

Treenerid ei kahjusta õpilasi nimme, vaid teadmatusest: tõenäoliselt ei suuda nad pingeolukordades endaga hakkama saada ja oma emotsioone juhtida.

Tagatipuks, kuigi treener on kutselt pedagoog, kel tervete suhete loomine peaks olema Hannuse sõnul osa tööst, pole kellegi treenimiseks sugugi vaja erialast kõrgharidust. Eestis tegutseb sadu korraliku pedagoogilise ettevalmistuseta treenereid.

Sedasi ongi edasiste väärkohtlemiste ärahoidmiseks psühholoog Guljajevi sõnul esmane ülesanne, kuidas koolitada treenereid, aga ka treenitavaid ja lapsevanemaid sedalaadi juhtumeid ära tundma, märkama ja neile õigesti reageerima. Ainuüksi sellest, et alaliitude distsiplinaarkomisjonid süüdlasi karistaks, tema hinnangul ei piisa. «Võitlus algab preventsioonist, nagu tervishoius,» väidab Guljajev.

Liiati, nagu elu näitab, ei saa alaliitude erapooletusele ja soovile probleemiga tegeleda alati loota, eriti kui süüdistused tabavad tunnustatud treenerit või kuulub treener ise alaliidu juhtkonda. Samas puudub EADSE-l, kes võiks eksperte kaasates tagada kaasuste õiglase lahkamise, õigus juhtumeid menetleda. Väärkohtlemise menetlejad saavad olla kas politsei, lastekaitse või treeneri tööandja, olgu klubi või alaliit.

EADSE juht Vallimäe näeks enda kinnitusel hea meelega, kui Eestis jõutaks sama kaugele nagu Soomes, kus sealsel spordieetika keskusel on alanud aastast väärkohtlemiste ja muude rikkumiste menetlemise õigus, et distsiplinaarkomisjon saaks seejärel määrata karistused. Ta on valmis tegutsema, et kevadeks võiks põhjanaabrite eeskujul samasuguse menetlussüsteemi loomine ka Eestis alguse saada.

Eelmise aasta lõpus polnud sugugi vähe neid, kes kahtlesid, kas vehklemistreener Nelis-Naukas ja maadlustreener Aavik ikka sobivad oma ametis jätkama. Maadlusliidu juhatus piirdus sellega, et otsustas mitte pikendada Aaviku lepingut kuni 20-aastaste naiste maadluskoondise peatreenerina. Ta jätkab tööd treenerina oma klubis.

Kuigi vehklemisliidu presidendi Indrek Paali varem meedias antud hinnangu põhjal oli Nelis-Naukase käitumine igasuguseid piire ületav, ei ole treeneri kutsetunnistuse äravõtmine tema pädevuses. Vehklemisliit saab otsustada vaid selle üle, kas treener sobib alaliidu pakutavale töökohale. Nelis-Naukasest sai hiljuti U20 naiskonna peatreener.

Seega on tagantjärele kellegi karistamisel võimalike asjaosaliste käed seni lühikesed, mis tähendab, nagu märgib psühholoog Stoljarova, et ennekõike tuleb tegeleda ikka väärkohtlemise ennetamisega. Kuni spordis vaadatakse üksnes tulemusi ja loetakse medaleid, aga ei huvituta, kuidas ja mis hinnaga on medalid toodud – ja peetakse normaalseks, et trenn ja nutt käivad koos –, jääb sportlaste vaimne tervis tema sõnul alati haavatavaks.