KUULSUSTE HALL ⟩ Tartlane, kellest vaimustus isegi USA president

Kalle Voolaid
, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi teadur
Copy
Georg Hackenschmidt koos abikaasa Racheliga Tartut külastamas (tõenäoliselt aastal 1926).
Georg Hackenschmidt koos abikaasa Racheliga Tartut külastamas (tõenäoliselt aastal 1926). Foto: Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

Kaheldamatult oli raskejõustiklane Georg Hackenschmidt üks 20. sajandi alguse tuntumaid sportlasi maailmas – ja seda mitmel põhjusel.

Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum avaldab koostöös Postimehega loo igast Eesti spordi kuulsuste halli avaliikmest – seega on tulemas 50 artiklit eelmise sajandi kõige silmapaistvamatest sportlastest ja sporditegelastest. Käesolev lugu on järjekorras 44.

Ühelt poolt elas rammumeeste rassimine sellal läbi oma absoluutset üleilmset õitseaega, teisalt oli Hackenschmidt ka ise tähelepanuväärselt võimas isiksus, kellega soovisid meeleldi suhelda paljud selle ilma vägevad. Värvikas näide sellest on tema 1908. aastal aset leidnud kohtumine spordisõbrast USA presidendi Theodore Rooseveltiga, kes tõdes hiljem vaimustunult: «Kui ma ei oleks USA president, tahaksin ma olla Georg Hackenschmidt!»

Georg Hackenschmidt (1. august 1877 – 19. veebruar 1968)

  • MM-pronks tõstmises (1898)
  • Euroopa meister Kreeka-Rooma maadluses (1898)
  • Venemaa meister maadluses
  • Venemaa meister tõstmises
  • Maailmarekord tõstmises (1898)
  • Esimene üldtunnustatud maailmameister elukutseliste maadluses (raskekaal)

Füüsilist tegutsemislusti jagus Tartus sündinud ja kasvanud tulevasel maailmanimel rohkesti juba poisipõlvest saati. Elumuutvaks osutusid tema jaoks aga 1890. aastal Emajõelinnas toimunud tsirkusemaadlejate esinemised, kus nähtud tuline mõõduvõtt Gustav Vaini ning Tartu oma mehe Tõnis Miili vahel ärgitas noort Hackenschmidti ennastki sihikindlalt harjutama hakkama – sest temagi soovis nüüd jõumeheks saada!

Pühendunud rauasikutamine jätkus ka pärast koolitee Tartus pooleli jäämist ja 1895. aastal Tallinnasse elama kolimist. Tõelise arenguhüppe tegi «Hacki» tase aga siiski pärast seda, kui ta oli otsustanud 1897. aasta lõpul Peterburi suunduda. Seal asus ta harjutama ja muskleid kasvatama kuulsa Wladislaw Krajewski klubis.

Moodne mees: Georg Hackenschmidt autoroolis (20. sajandi algus).
Moodne mees: Georg Hackenschmidt autoroolis (20. sajandi algus). Foto: Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

Eesti Spordi Kuulsuste Hallist

Eesti Spordi Kuulsuste Hall avati Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis 2020. aasta oktoobris ning selle avaliikmeteks valiti 50 eelmise sajandi silmapaistvaimat Eesti sportlast-sporditegelast. Suurejooneline kuulsuste hall asub füüsilisel kujul Tartus, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis ning lisaks sellele on muuseumis võimalik nautida veel erinevaid atraktsioone, püsinäitust «Eesti Spordi Lugu» ning tellides erinevaid haridusprogramme.

Viin 1898

Tippvormis Hackenschmidt leidis korduvalt jäädvustamist postkaartidel ja reklaamfotodel (u 1905).
Tippvormis Hackenschmidt leidis korduvalt jäädvustamist postkaartidel ja reklaamfotodel (u 1905). Foto: Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

Algas Hackenschmidti tee raskejõustikumaailma tippu. Keskendudes esialgu peamiselt tõstmisele ning püstitades ühe rekordi teise järel, oli maadlus alul pigem tema kõrvalala, ometi kutsuti ta 1898. aasta suvel Viinis toimunud suurtel tõstmis- ja maadlusvõistlustel Venemaad esindama mõlemas distsipliinis.

Need Austria pealinnas teoks saanud võistlused on meile tagantjärele tuntud kui esimesed (mitteametlikud) Euroopa meistrivõistlused Kreeka-Rooma maadluses ja järjekorras teised maailmameistrivõistlused tõstmises – ning Eesti spordiloos asuvad need arusaadavalt aukohal, sest tõi Hackenschmidt sealt ju kodumaale kaasa üldse esimesed Eestist võrsunud sportlase poolt rahvusvahelistel tiitlivõistlustel võidetud medalid.

Seejuures ei õnnestunud kõik sugugi soovitult. Kuigi maadlusturniiril oli Hackenschmidt vastastest mänglevalt üle ning saavutas seal kindla võidu, tuli tal tõstmises leppida pelgalt kolmanda kohaga, kuivõrd mõned võistlustel kasutatud tõstevahenditest olid talle uued ja harjumatud. Lisaks tegi meie mehele liiga Viinis valitsenud kuumus. Ometi suutis ta end kokku võtta ja püstitada ühe käega rebimises viimaks koguni maailmarekordi 85,5 kg!

Georg Hackenschmidti esimesed medalivõidud

Tõstmise maailmameistrivõistlused (Viin, 31. juuli – 1. august 1898)

1. Wilhelm Türk (Austria-Ungari) 30 p

2. Eduard Binder (Austria-Ungari) 41 p

3. Georg Hackenschmidt (Venemaa) 46 p

Kreeka-Rooma maadluse Euroopa meistrivõistlused (Viin, 1. august 1898)

1. Georg Hackenschmidt (Venemaa)

2. Michael Hitzler (Austria-Ungari)

3. G. Burghardt (Saksamaa)

Mõlemad võistlused toimusid ühes kehakaalus.

Elukutseliste maailmanimi

Viinis näidatud suurtulemused veensid Hackenschmidti edaspidi elukutselise atleedi ahvatlevat rada kõndima. Liikus ju professionaalses raskejõustikus toona arvestatav hulk raha ning selle ala kõlavamad nimed olid omas ajas lausa superstaarid, kogedes muuhulgas suurt meedia tähelepanu.

Suutnud 1899. aastal jagu saada tema tõstjakarjääri lõpetanud õlavigastusest, kujunes Hackenschmidt maailma maadlusmattidel kiiresti sisuliselt võitmatuks meheks, pannes enda kasuks tööle ka tõstmistreeningutega saavutatud füüsilise üleoleku vastastest. 1905. aastal tõusis ta raskekaalus elukutseliste maadluse absoluutse maailmameistri troonile, olles üldse esimene selle ala üldtunnustatud MM-tiitli omanik ja ühendades seni killustunud elukutseliste maadlusmaailma.

Maadlejateekonna käigus välja kujunenud ja talle ainuomast treenimis- ja toitumissüsteemi jagas Hackenschmidt hiljem laiemaltki, selgitades huvilistele enda näitel, kuidas elada tervelt, jaksukalt ja pikaealiselt. Kuid täies mahus sai ta oma ilmavaadet avada alles pärast võistluskarjääri lõppu, mil poelettidele ilmusid tema kirjutatud filosoofilise alatooniga raamatud. Nendes väljendas Hackenschmidt usku, et inimese keha ja vaim peavad arenema käsikäes ning mida tugevamaks muutub inimese keha, seda tugevamaks muutub kogu inimkond.

Lisalugemist

  • Olaf Langsepp «Georg Hackenschmidt» (Tallinn 1968)
  • Georg Hackenschmidt «Valitseda elu» (Tartu 1997)
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles