Jaanus Kriiski kolumn: haridusministrid saavad kehalise kasvatuse hindeks kahe

Haridus- ja teadusminister Liina Kersna ütles paari kuu eest Postimehele, et probleeme saab lahendada ainult siis, kui neid tunnistada. Kas kehalise haridusega on meil kõik parimas korras, et sinna tähelepanu ei jagu, või probleeme lihtsalt ei tunnistata? Foto: Tairo Lutter

Veidi aega tagasi Postimehest Priit Pulleritsu pikka usutlust Eesti Vabariigi haridusministri Liina Kersnaga lugedes avastasin, et juttu on kõigest, kuid mitte üks kriips kehalisest haridusest. Seejärel läksin haridus- ja teadusministeeriumi kodulehele ning hakkasin otsima kehalise hariduse mingitki dokumenti, arengukava. Ei leidnud.

Küll aga leidsin Eesti haridusvaldkonna arengukava 2035. aastani. Väga põhjalik dokument. Väga suure kaasatuse ning väga kvaliteetsete institutsioonide arvamuste ja märkustega, mille arengukava koostajad olid põhjalikult läbi töötanud ning siis kas arvestanud nendega või mitte. Kokku 206 lehekülge arvajaid ja nõuandjaid.

Küsiti kõigilt, kellelt üldse sai küsida, alates kaubandus-tööstuskojast ja lõpetades töötukassaga. Loomulikult kaasati lugematul hulgal õpetajate erialaliite ja -seltse, ühendusi, foorumeid, ülikoole, ministeeriume. Küsida ei unustatud isegi Riigikantseleilt.