/nginx/o/2022/01/27/14330694t1hbba9.jpg)
/nginx/o/2022/01/27/14330693t1hce6c.jpg)
/nginx/o/2022/02/01/14339871t1h4dc9.jpg)
Keenia on tuntud riigina, millele on jooksjad ja jooksmisega seonduv toonud väga palju kuulsust. Praegu Musta Mandri riigis viibiv ajakiri Jooksja vestles kolme persooniga, keda on nii Keenia kui ka jooksmine väga lähedalt puudutanud.
Keenia kui jooksuriik – müüt või tegelikkus?
Pealinnas Nairobis on Eesti aukonsulina alates 2009. aastast tegutsenud Kadri Humal-Ayal, kes on kahe riigi vahelisi suhteid loonud tihtipeale just läbi jooksmise.
«Minu 13-aastase karjääri jooksul siin on ebameeldivaid situatsioone olnud suhteliselt vähe ja ma olen püüdnud leida võimalusi, kuidas olla toeks ja abiks sidemete loomisel kahe riigi vahel,» räägib ta. «Tunnen, et olukord on muutunud selliseks, et teab Keenia, kuidas Eestit üles leida ja ka eestlased teavad, kuhu tulla kontaktide saamiseks või abi küsimiseks.»
Möödunud aasta septembri alguses käis president Kersti Kaljulaid Keenias visiidil, mille koordineerimine oli Humal-Ayali ülesanne. «Visiit läks väga hästi ja oli Keenias ajalooline ning Eesti jaoks suurim samm, mida me siin üldse teinud oleme. President Kaljulaidi isikupärasus ja tema oskus Eesti riiki esindada sobis siia keskkonda suurepäraselt,» meenutab aukonsul, kuidas keenialased alguses lausa ehmatasid, kui president soovis loomasafari asemel hoopis jooksuringile minna.
:format(webp)/nginx/o/2022/02/01/14339630t1h550b.jpg)
«Neile oli vaja pikaldaselt selgitada, et see on erakordne võimalus näidata Keeniat kui jooksuriiki. Niisiis tehtigi koos presidendiga kümne kilomeetrine jooksuring Nairobis Karura metsas. Keenial on vahel raske mõista, kui oluline on jooksmine nende riigi jaoks. Nende jaoks on sageli üllatus, kui kuulevad, et eestlased käivad siin treenimas.»
Keenia jooksu ristiisa tuli Iirimaalt
Keenia kui jooksumaa oluliseks lüliks on 1976. aastal siia geograafiaõpetajana aastaks tulnud iiri misjonär Brother Colm O’Connell, kes on nüüdseks elanud Itenis 45 aastat ja välja teeninud Keenia jooksu ristiisa tiitli.
Tema treenitavad on olnud mitmed maailmameistrid ja olümpiavõitjad. Näiteks David Rudisha, Wilson Kipketer, Vivian Cheruiyot ja paljud teised. Ta hakkas sportlasi juhendama, kui eelmine jooksutreener Itenis otsis mantlipärijat. Ta sai õpetussõnu nii tegutsevatelt treeneritelt kui ka 1981. aastal Lääne-Saksamaalt valitsuse programmiga Keeniasse treenereid õpetama tulnud Heidelbergi Ülikoolilt.
«On tehtud väga palju uuringuid, miks on just Rifti oru Kalenjini hõimu esindajad, keda enamik Keenia jooksjaid on, nii kiired. Uuritud on toitumist, kliimat, füsioloogiat ja antropoloogiat, kuid pole leitud mitte midagi kindlat, millele viidata. See on ilmselt kombinatsioon paljudest erinevatest aspektidest.
Maailmas on ju mitmeid piirkondi, kus üks või teine spordiala või eluvaldkond on teistest riikidest ees või kultuuriliselt olulisel kohal,» räägib O’Connell ning lisab teguri, mida võib paljudest eri allikatest kuulda – keenialasi motiveerib jooksma see, et see võib aidata neid elus edasi ja absoluutsest vaesusest välja.
Heaoluühiskonnas on meil valida, kas tahame sporti teha või mitte, kuid keskmise keenialase jaoks on jooksmine elu ja surma küsimus. Mida rohkem inimesi jookseb, seda suurem on ka edukuse protsent ja nii näeme me Aafrika maade jooksjaid eurooplastest tihedamini võitmas.
Jooksmine ellujäämise nimel
26-aastane etiooplane Nageso tuli Iteni 2013. aastal sõjapõgenikuna. Tänaseks on ta linnas tunnustatud pacemaker ehk teistele tempo jooksja. Sellest aastast on tema treener Dr. Jason Karp USAst ning Nageso suur unistus on osaleda 2024 Pariisi OMil.
«Ma jooksen siin tempot paljudele inimestele eri paigust. Näiteks Iraanist, USAst, Saksamaalt, Hollandist ja muudest riikidest,» räägib Nageso, kes jookseb iga päev 500 keenia šillingi ehk nelja euro eest trenni jaoks tempot ja selle eest saab ta ära maksta rendi ja midagi ka süüa. Sarnaselt paljudele elab ka tema rahaga hommikust õhtuni, et siis uue päeva tarbeks uus raha teenida.
«Iten on minu jaoks saanud võimaluste kohaks. Ma olen väga avatud suhtleja ja siin olen leidnud koha, kus mind märgatakse. Hollandi maratoonar kinkis mulle kalli kella, et saaksin talle tempot joosta. Ma olen lihtne inimene Etioopiast, kes ei olnud mitte keegi, kuid nüüd olen suutnud end siin niivõrd üles töötada, et mul on nüüd USA treener ja ma saan keskenduda ka enda karjäärile. Eliud Kipchogel (kahekordne maratoni olümpiavõitja – toim.) on samamoodi kaks jalga nagu mul, aga ta tegi kõvasti oma unistuse nimel tööd ja nii võiks see ka minul õnnestuda.»
Maratonitiimi jooksuvorm on tõusuteel
Eesti meestel läheb ka Keenias väga hästi. Roman Fosti kogub vaikselt vormi, mille tipp on planeeritud augustikuiseks EMiks ning jookseb järgmise katsevõistlusena poolmaratoni märtsi keskel Gentis.
Kaur Kivistik valmistub oma esimeseks maratoniks veebruari keskel Sevillas ning samasse kohta läheb hetkevormi kontrollima ka Tiidrek Nurme. Nurme vastav otsus sündis laupäevase lõigutreeningu järel koos Fosti ja Ibrahim Mukungaga –minek oli tõesti hea ja see ei väljendunud mitte ainult joostud lõikude aegades, vaid ka Nurme enesetundes ja kehakeeles.