Kuivõrd neid üksikuid taotlusi muudkui tilkus valitsusse, siis palusin juba eelmiselt kultuuriministrilt Anneli Otilt, et ta tuleks valitsusse tervikvaatega – mis üritusi me toetame, mis kriteeriumitest lähtuvalt, kas meil on fookusvaldkonnad? On meil kaardistatud lähiaastate jooksul toimuvad suurvõistlused, mille korraldamist soovime? Kas kriteeriumiks on see, et meie sportlane osaleb võistlustel ja on edulootust, või hoopis see, kui populaarne ala Eestis on?
Ütlesin juba toona ja olen öelnud ka nüüd uuele kultuuriministrile Tiit Terikule, et rohkem ei tasu valitsusse tulla üksikute taotlustega enne, kui ei ole tuldud tervikpildiga, sest ainult nii saab teha läbipaistvaid ja konkreetseid otsuseid. Eestil on vaja süsteemsemat, läbipaistvamat ja strateegilisemat lähenemist suurvõistluste rahastamiseks. Riigilt toetuse saamiseks peab olema ka selge erasektori panus.
Kuigi võib tunduda, et riigi rahakott on lõputu ja kellegi teise oma, siis paraku see nii ei ole ja riigi rahakott täitub maksumaksjatelt kogutud rahaga. Valitsus, kelle kätte see rahakott on usaldatud, peab sellega käituma vastutustundlikult. Alati, kui me toetame riigi raha eest kedagi, ei saa me selle sama rahaga teha midagi muud. Eesti on Euroopa Liidu tipus riigipoolsete kulutuste poolest kultuuri ja sporti, panustades sinna ligikaudu 2 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Olles väike riik, siis loomulikult oma kultuuri hoidmiseks tehtavad suuremad kulutused on arusaadavad, aga peame siiski vaatama, mida me teeme ja mida mitte.