KOLUMN ⟩ Spordimeditsiini ja -teaduse tähtsusest Eesti tippspordis

Spordiarst Gunnar Männiku kõrvaltegevus on klaveriteoste loomine. Pilt on tehtud tema kodus töökabinetis Foto: ERIK PROZES/PM/Scanpix Baltics

Lähtudes meie riigi rahvaarvust, ei läinud Eesti sportlastel Pekingi olümpial halvasti – võideti üks pronksmedal, mis on tegelikult suurepärane saavutus. Kuidas aga paremini valmistuda nelja aasta pärast toimuvateks uuteks talimängudeks, küsib spordiarst Gunnar Männik (PhD), kes lõpetanud Tartu Ülikooli kehakultuuri - ja arstiteaduskonna spordimeditsiini erialal?

Kas peame lootma ainult välismaal treenivatele tippsportlastele? Arvan, et ei – ka Eestis on võimalik edukalt treenida, kuid mitte kõigil talispordialadel.

Mida kõrgemal tasemel sportlane treenib, seda tähtsamaks saavad sportlase ettevalmistuses spordimeditsiin, -psühholoogia ja -teadus. Neid erialasid saab rakendada sportlase juures edukalt siis, kui teda valmistab võistlusteks ette tark ja kogenud treener, kes tunneb ise lisaks erialatreeningutele huvi mainitud kolme asja vastu.

Selleks peab ta olema vähemalt bakalauruse kraadiga akadeemiliselt koolitatud spetsialist, et hoomata laiemat pilti inimese bioloogias, keda ta treenib, lisaks spordiala tehnikale. Treeningkoormuste regulatsioon tippspordis ei tohiks olla ainult treeneri vaistu pealt, vaid toetuma uuringutele. Selleks, et treener saaks toimuvast aru, peaks tal olemas ka vastavad algteadmised. Nn koolitustel käimisest jääb väheks! Näiteks vastupidavusalade puhul ei piisa ainult teadmistest laktaadi muutustest veres kehalise koormuse ajal.

Eestis on nii Tartu kui ka Tallinna Ülikooli juures ametis väga targad ja kogenud sporditeadlased. Mulle tundub, et nende rakendamine Eesti tippspordis on väga tagasihoidlik. Kui siin on probleemiks alaliitude rahapuudus, siis see on absurd – muu maailma tippsport liigub liiga kaugele eest ära.

Sporditeadus on läinud tänapäeval raku tasemeni, et individualiseerida treeningkoormusi igale tippsportlasele. Erinevate farmakonide kasutamine, mis ei kuulu dopingainete hulka, on edukates spordiriikides suure hooga edasi arenenud . Meil on ülikoolide juures ametis erinevad oma ala sporditeadlased-korüfeed. Näiteks professorid Mati Pääsuke, Priit Kaasik, Vahur Ööpik, Kristjan Port jt, farmakoloogias spordimaailma tippteadlane doktor Margus Annuk. Nende poole tuleks pöörduda ja erinevad alaliidud saaks kindlasti palju abi.

Treeneril peaks olema tippsportlase ettevalmistamisel selge, milliste treeningkoormustega harjutada. Kõik sportlased on väga erineva iseloomu ja koormustaluvusega. Seda, milliste mahtudega harjutada baasettevalmistuses ja kogu hooaja jooksul, peaks abiks olema laboritulemused ja funktsionaalsed testid. Mida võimsam on sportlase üldine vastupidavus, seda ohutumalt saab teisi kehalisi võimeid hooaja jooksul arendada ja rakendada.

Sellega saab ära hoida ülekoormusvigastuste teket kogu hooaja jooksul. Uuringute järgi on umbes 60 protsenti ülekoormusvigastustest tingitud valest, sportlasele mitte vastavast treeningmetoodikast! Treenerid võiksid rohkem külastada spordimeditsiini keskustes spordiarste, et kokku leppida koormusuuringud oma sportlastele ja neid koos arstiga hiljem analüüsida. Tuleks hinnata dünaamilist arengut sportlaste kehaliste võimete osas.

Treeneri töö, eriti tippspordis, on peen teadus sportlase kehaliste ja vaimsete võimete edasi arendamises lähtudes superkompensatsiooni seadusest. Ainult tark treener, kes saab aru spordimeditsiini, -psühholoogia ja -teaduse tähtsusest ning rakendamisest koos targa ja ambitsioonika sportlase ning abijõududega, suudab läbi lüüa tänapäeva tippspordis.

Loodan, et nelja või kaheksa aasta pärast ei piirdu taliolümpiamängud Eesti sportlastele ainult ühe pronksmedaliga ja saame medaleid rohkem, nagu naaberriigis Soomes.