K, 8.02.2023

KOLUMN ⟩ Mõtted Tartu maratoni parandamiseks

Postimees Sport
Mõtted Tartu maratoni parandamiseks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Suusatajad tänavusel Tartu maratonil.
Suusatajad tänavusel Tartu maratonil. Foto: Sille Annuk

Esmaspäeval peale Tartu maratoni läksin Nõmme ujulasse. Huvitaval kombel oli saunas tekkinud mitmeid muutusi. Ujula rada oli märgatavalt pikenenud, lavalt ajas mind ära alles viies leilisahmakas, paremale õlale kukutud käsi ei tahtnud enam krooliliigutusi teha ja kaalumisel selgus, et ühe ööga olin kergenenud tervelt kilogrammi võrra, kirjutab maratonisõber Tõnu Raid.

Tagasi mõeldes ei teagi kumb neist raskem oli: kas esimene või viimane maraton. Esimene oli 55 ja viimane 31 km. Kodus seisime tookord tüli lävel, sest ühe paari ennesõjaaegsete soome kasepuust suuskade peale oli kaks soovijat. Vahekohtunikuks olnud ema otsustas, et seekord sõidab esimene poeg.

Esimesest maratonist meenuvad juhtivate seltsimeeste eriti pidulikud ja kauakestvad tervituskõned Raekoja platsil. Kui külmetavate suuskurite vägi, umbes 180 inimest, Emajõe jääle lasti ja sealt vastu kagutuult rühkima hakkasime, tuli soe keresse alles Valgekõrtsi juures.

Edasi matkasime mööda Tartu-Otepää siledaks kulunud ja päikse käes läikiva lumega maanteed, mida aeg-ajalt kaunistasid laiaks sõidetud ja ka värskemad hobupabulad. Ammu enne Tüki rahvamaja oli täiesti selge, et pole hobuse sõnnikust paremat pidamismääret: kui peale astusid, võttis paugu pealt ninali.

Sooja teed pakuti Tüki rahvamaja kõlekülmas saalis. Heino Mardiste käest saadud poolik võileivaviil päästis seal mind näljasurmast (ja elu on tänu temale kestnud veel kaua). Järgmine mälestus on see, et Pühajärv oli tookord lõppematu pikkusega. Käärikule jõudsin veel päevavalgel ehk enne viit. Hernesupp ja soe saun aitasid jalule. Peale sauna ümberpööratud sõiduriided küll palju kuivemaks polnud läinud, aga Tartusse viivas bussis oli olukord kui tipptunnil Moskva metroos: inimkehad soojendasid päris hästi, katsu vaid end lae all oleva käsipuu abil püstises asendis hoida.

Viimasest maratonist ei teagi, mida mõelda või öelda. Sõitjad, kes läbi tulid, teavad ise. Teistele seda selgeks ei tee, kuidas on klassikat suusatada jäljes, mida ei ole. Minul see igatahes ei õnnestunud. Kogu jõud ja tähelepanu läks parajasti sellele jalale, mida püüdsin olematus jäljes hoida. Varsti taipasin, et suurem osa energiast kulus hoopis jalale, mis vabalt kõrvaljäljes siia-sinna tilpnes ja mind vägisi pikali või keskelt lõhki tõmmata soovis.

Parema tulemuse nimel radade vahel hüplemine tõmbas hüppajadki pikali ja murtud kepiga kaugele ei sõidetud. Esimese kahe kilomeetri jooksul sõideti mind kaks korda pikali, sain kaks kõva peapõrutust.

Arula ja Palu vahel möllas tuisk ja vastutuul. Hellenurme joogipunktis võtsin leiget teed ja jäin Löfbergi kohvi ootama. Kuskilt varasemast oli meelde jäänud, et see kohvik asus peale Elva jõge ja kindlasti enne finišit. Väsinud mehena tuikusin üle silla ja algas tõus, kuid kohvipunkti polnud… Silmad eespool Löfbergi otsimas, läksin üha kurvemaks ja ergutusi karjuvat halloo-meest polnud ka kuulda. Hakkasin juba saatusega leppima, kui märkasin tuttava lilla telgi katust ja kohvipakkujaid, halloo-mees neelas parajasti viimast lonksu ja pani valjuhäädi minu kõrva ääres röökima. Elu see rõõmsamaks ei teinud, kohvi aga maitses paremini kui hommikune Löfberg.

Esmaspäeval saunas käies tuli aga mitmesuguseid mõtteid, reastan need sedasi.

Meie sõitjatel pole suusakultuuri. Sõitjad on lühikese mäluga ja poleks paha neile enne suusahooaega ja võistlemiste algust meelde tuletada, et esimese viie või kümne kilomeetriga pikka võistlust ei võideta, igasuguste äpardustega kaotatakse seal vaid aega. Lühikese raja tuhandest osavõtjast katkestas sõidu üle 40 inimese. Kepid katki, väsimus, vähene treenitus – ükskõik mis põhjusel katkestatakse, kõige raskem on rajalt maha tulla alguses. Just seal, kus kogu tähelepanu peaks olema sellel, et endale ja teistele rabelemisega mitte liiga teha ning kaasõitjate varustust ja tuju mitte rikkuda.

Väga tervitatav on sõitjate jagamine gruppidesse nende endi soovitud lõppaegade põhjal alla ja üle kolme tunni sõitjateks. See tegi olukorra paremaks küll, kuid vist saaks veel paremaks, kui neid gruppe oleks rohkem. Lühikese raja võitjad on tavaliselt lõpetanud ajaga 90 minuti ringis. Kõige tihedam lõpetamine käib kolmanda tunni ümber. Kui teeks stardis grupid nõnda – esimesse gruppi sõitjad eesmärgiga läbida rada näiteks alla 120 minuti (2021 oli neid 32 ja tänavu 28). Teise gruppi sõitjad, kes läbivad raja alla kahe ja poole tunni (tänavu 132 inimest). Seejärel raja läbijad alla kolme tunni ning viimases need inimesed, kes üle kolme tunni sõita jaksavad (tänavu 362 inimest). Sellise jaotuse puhul on tõelistel võistlejatel rahulikum alustada ja järgmistel pole nii suurt ohtu kiirematele kohe stardis ja esimestel kilomeetritel jalgu jääda. Lõpetamisel vist ei muutuks midagi, kuid sõitjate elu raja alguses teeks selline asi kergemaks küll.

Kolm järgmist ettepanekut on juba korduvalt läbi arutatud, kuid ikkagi tahaks neist rääkida. Kas poleks parem, kui pikk ja lühike rada sõidetakse erinevatel päevadel? See võimaldaks kahe sõidu vahel mingigi rajahoolduse teha. Iga kord seda vaja poleks, kuid sulapäevadel muutuks sõit mõnusamaks. Mitu tuhat pikema ja lühema raja sõitjat väärivad paremat rada küll, kuigi rajameistrile oleks see tubli lisatööpäev. Toitlustajatele ja vabatahtlikele annaks selline asjade korraldus ka lisatööd, muudest kuludest ei oska ma midagi arvata.

Praegune Tartu maratoni suusasõit Otepäält Elvasse, kõrgemalt madalamale, on enamikule sõitjaist meelejärgi. Kuid ilmaolud on madalamal vägagi tujukad ja lumeolud Elva kandis tihtipeale hoopis kehvakesed. Ehk oleks mõttekas mõni lumekahur ajutiselt Hellenurme kanti viia ja seal üks priske hunnik lund toota, et vajadusel raja olukorda parendada. Elva jões peaks vett jätkuma.

Mõeldud ja räägitud on ka maratoni tegemisest ainult Otepää kõrgustikul. Sellel asjal on korraldajatele nii plusse kui ka miinuseid. Kuid võistlejate ja läbisõitjate elu teeks selline rada mõnevõrra kergemaks küll. Lumeolud kõrgemal on ju paremad ja stabiilsemad. Kuid finiš tuleks enne Otepääd teha seal, kus tasasemad lõigud lõppevad (näiteks Kirikukülas või Kastolatsis). Väsinud ja väga väsinud inimesed enam vastumäge lõpetada ei jõua ega soovi. Lühikese raja sõit võiks aga edaspidigi Arulast hakata ja Palu toidupunktini saaks ka tasaste maade eestlased mõnusalt ja pikalt allamäge sõita.

Märksõnad
Tagasi üles