P, 27.11.2022

KOLUMN ⟩ Jaanus Kriisk: olümpiamängud 2036. aastal Kiievisse!

Jaanus Kriisk
, kolumnist
Jaanus Kriisk: olümpiamängud 2036. aastal Kiievisse!
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Olümpiarõngad suvemängudel. Pilt on illustratiivne.
Olümpiarõngad suvemängudel. Pilt on illustratiivne. Foto: KIM KYUNG-HOON/AP/Scanpix

Sõjast koledamat, juhitamatut inimelude kaotamise aega pole olemas. Sõda oli, on ja jääb kuriteoks inimkonna suhtes. Pool Ukrainat on varemeis ja täis leina, kuid nad tahavad olla vabad ja mitte kaotada oma riiki.

Enamik maailmast on nende selja taga, kes moraalselt, kes ka materiaalselt. Spordimaailm on samuti võtnud selge hoiaku: Venemaa sport on saanud sõnumi, et neid ei oodata teistega ühele areenile. Kui sport on teatud riikides poliitika osa, siis tuleb nii ka käituda.

Sama selgelt ja konkreetselt peavad agressorriigi sportlased nii ühekaupa kui ka organisatsioonide tasemel sõja Ukrainas hukka mõistma, kui tahavad kunagi maailma spordiperekonda tagasi tulla. Kunagi see tõetund tuleb kindlasti, anname neile praegu aega sisekaemuseks.

Nüüd, kui Ukraina rahvas on näidanud oma kangelaslikku sisu, on parim mõelda, mis saab homme, kuidas me saame teda igaüks nii isikulisel kui ka orgasisatsioonide tasemel aidata. See võiks olla väljakutse kõigile, väljakutse inimkonnale.

Spordis oli, on ja jääb suurimaks spordipeoks olümpiamängud. Ja nüüd oleks õige aeg teha maailma üldsusel otsus, et 2036. aasta olümpiamängud toimuksid Ukraina pealinnas Kiievis. Loomulikult peavad seda soovima ka ukrainlased ise, aga me saaksime neid selles mõttearengus aidata, julgustada.

Sest ka Ukraina sport ja Ukraina spordirajatised koos infrastruktuuriga on saanud väga suuri purustusi. Nüüd on vaja käivitada Marshalli plaan number kaks. Esimene plaan tõstis varemetest üles pärast teist maailmasõda Euroopa vaba osa. Alad, mis ei pääsenud vabadusse, jäid arengust aastakümneteks maha ning on seda teatud mõttes siiani.

Olümpiaotsust on vaja kohe, kui sõjategevus lakkab ja siis juba otsustada, palju peavad maksma agressorriigid ja palju ülejäänud maailm, kes oma otsuste ja laiskusega agressori tekitasid. Mõlemad pooled peaks kandma poole Ukraina ülesehitamise ja 2036. aasta olümpiamängude korralduskuludest.

Peamine on selle juures, et kui relvad lõpuks vaikivad, ei tohi maailm Ukrainat unustada. Unustamine oleks mitte väiksem kuritegu kui sõda ise. Ükskõiksus Ukraina tuleviku suhtes. Parimaks unustusevastaseks rohuks on suur spordipidu nimega olümpiamängud. Olümpiamängud, mis ei lase unustada, et sõda on inimsusevastane kuritegu.

Märksõnad
Tagasi üles