Jaanus Kriiski kolumn: EOK tippspordikomisjonist, olümpia- ja mitteolümpiaaladest, «missivõistlusest» ja rahast

Jaanus Kriisk. Foto: Sille Annuk

Eesti spordis läheb kaks korda aastas tuliseks, eriti meedias. Sest koos käib ja otsuseid teeb EOK tippspordikomisjon. Selle komisjoni ühe vanema liikmena tundsin lausa kohustust veidi lahti rääkida, mida me seal teeme ja kuidas otsustame. Tegemist pole komisjoni ametliku seisukohaga, vaid minu enda nägemusega, kuidas oleme minevikust tänasesse päeva välja jõudnud.

Tippspordikomisjon loodi Mart Siimani EOK presidentuuri ajal, algul oli tegemist nõuandva organina presidendile ja täitevkomiteele. 2016. aastal muutus komisjon juba otsustusorganiks kõigi Eesti olümpiaalade tippspordi persoonipõhise rahastuse jaoks. Siis kujunesid välja praegugi toimivad A-, B-, C+ ja C-kategooriad ja rahastustasemed.

Koguneme kahel korral aastas ja kuulame ära kõik olümpiaalaliidud kellel on vähemalt üks potentsiaalne sportlane, kes võib jõuda maailma tippu. Perioodi 2016-2020 väikese, kuid põhimõttelise miinusena märgiksin tippspordikomisjoni mineku alaliitude otsustustasandile – mida nende poolt meile ka meeleldi pakuti. Tol perioodil läksime komisjoniga liigselt alaliitude mängumaale ning jõudsime C-kategooria suhtelise devalvatsioonini, jagasime seda lausa kaheks ja kolmeks.