:format(webp)/nginx/o/2022/05/10/14541337t1h1b00.jpg)
1920. aasta suvel tegid Eesti sportlased Antwerpenis peetud mängudel enda iseseisva olümpiadebüüdi, tõugates sealt saadud positiivsete emotsioonide toel ühtlasi tagant koduse spordielu edasist arengut. Eriti väärikas roll oli Antwerpenis kanda aga sitkel kuulitõukajal Harald Tammeril, sest just tema kätes sisenes nende mängude avamisel esimest korda olümpiaareenile meie sinimustvalge trikoloor.
Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum avaldab koostöös Postimehega loo igast Eesti spordi kuulsuste halli liikmest.
Nagu kinnitas hilisem olümpialugu, oli Tammer säärase austava ülesande täitmiseks igati õige valik, kuna on ta ju – tänini ainsa eestlasena – pääsenud olümpiamängude esikuuikusse koguni kahel eraldiseisval spordialal!
Spordi võlu avastas Tallinnas sündinud Tammer enda jaoks noore mehena veel I maailmasõja eelõhtul. Kõige tõsisemalt tõusis tema huviorbiiti kergejõustik, mis neil aegadel Eestis alles oma esimesi samme tegi. Kusjuures eeskätt vaimustus Tammer kuulitõukest, olles sel alal sedavõrd edukas, et võitis pelgalt 17-aastase noorukina juba nii kuulitõukes kui ka kettaheites medaleid Tsaari-Venemaa meistrivõistlustelt ning kerkis kuulitõukes tsaaririigi rekordiomanikuks.
/nginx/o/2022/05/10/14541336t1hc513.jpg)
Mõni aasta hiljem lõi Tammer jõudsalt kaasa vabadussõjas Eesti iseseisvuse eest võideldes, kuid tema kirg spordi suhtes ei kadunud kusagile. Sest kui sõjatule vaibudes levis Eestis soov osaleda 1920. aasta olümpial, kuulus Tammergi nende meeste sekka, kes asusid Tondil käima pandud spordikursustel Antwerpeni mängudeks valmistuma. Ja olümpiakoondisesse ta lõpuks mahtuski – ikka kuulitõukajana.
Kümmekonna aasta vältel koduse kuulitõuke esinumbriks olnud Tammer tegi Antwerpeniski hea võistluse, saades 20 mehe seas ja mitme tugeva konkurendi ees kirja korraliku 6. koha. Seesugune tubli saavutus lisas mõistagi ainult indu, mistõttu võis Tammerit raudmuna lennutamas näha ka edaspidi, kuigi nüüd lisandus selle kõrvale teinegi tõsiseltvõetud harrastus – tõstesport.
Nimelt olid Eesti spordijuhid saanud austava ülesande korraldada tõstmise MM-võistlused 1922. aastal Tallinnas – ja sedasi koju kätte tulnud suurvõistlusel soovis Tammer kindlasti kaasa lüüa. Raskekaallasena ta viimaks võistlustulle astuski, tõestades kõigile, et ta oma uuel alal sugugi hätta ei jää ja tulles sel Estonia kontserdisaalis peetud mõõduvõtul koguni maailmameistriks! Sisukat tõsteareenil esinemist jätkas ta mitmel järgnevalgi hooajal ning suutis 1924. aasta Pariisi olümpia tõstepõrandalt võita pronksmedali, lisades sinna juurde 12. koha kuulitõukes.
/nginx/o/2022/05/10/14541340t1hdcbd.jpg)
Tõstmise raskekaal Pariisi OM-il (23. juuli 1924)
1. Giuseppe Tonani (Itaalia) 517,5 kg
2. Franz Aigner (Austria) 515 kg
3. Harald Tammer (Eesti) 497,5 kg
Võisteldi viievõistluses: ühe käega rebimine, ühe käega tõukamine, kahe käega surumine, rebimine ja tõukamine
Eesti Spordi Kuulsuste Hall avati Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis 2020. aasta oktoobris ning selle avaliikmeteks valiti 50 eelmise sajandi silmapaistvaimat Eesti sportlast-sporditegelast. Suurejooneline kuulsuste hall asub füüsilisel kujul Tartus, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis ning lisaks sellele on muuseumis võimalik nautida veel erinevaid atraktsioone, püsinäitust «Eesti Spordi Lugu» ning tellides erinevaid haridusprogramme.
Mitmekülgse mehena jätkus Tammeril tõsise sporditegemise kõrvalt ühtlasi jaksu tegevajakirjaniku ametiks, kui 1921. aastal sai temast Eesti Spordilehe toimetaja. Meediavallas tegutses ta edaspidi veel pikalt, jõudes olla Päevalehe peatoimetaja, kuuluda Eesti Ajakirjanike Liidu juhatusse ning Spordipressi Klubisse. Peale selle andis Tammer oma selge panuse eestikeelse sporditerminoloogia loomisse ja spordireportaaži kui žanri kasvatamisse.
Olümpiamängudele oli tal aga korduvalt asja ka sportlaskarjääri lõppemise järel, seda Eesti koondise esindajana 1928. aastal Amsterdamis ning 1936. aastal Berliinis. Samuti tegutses ta Berliini olümpial tõstmisvõistluste kohtunikuna. Kahjuks, nagu paljudele eestlastele, lõppes Tammerilegi elu mõni aasta hiljem punavõimu saabudes – ta vahistati Eestis aset leidnud võimuvahetuse järel peagi ning ta suri Venemaal vangilaagris.
:format(webp)/nginx/o/2017/09/07/7074251t1hd235.jpg)