Vutikohtunik Karolin Kaivoja: mängus tuleb VAR ära unustada

Karolin Kaivoja. Foto: Eesti Jalgpalli Liit

Seekordses Betsafe'i podcastis on külas Eesti kõrgeima lennuga jalgpallikohtunik, kes muuhulgas vilistab esimese eestlasena Euroopa Meistrivõistluste finaalturniiril – Karolin Kaivoja. Jutuks tuleb, kuidas kohtunikeperest pärit Kaivoja leidis enda jaoks sellise ameti ning pikemalt peatutakse vähem kui kahe kuu pärast algaval EM-i finaalturniiril. Arutletakse ka sissetulekust, ebaõiglastest lepingutest, soo rollist kui ka sellest, millisena kujutab ta ette enda karjääri lõppu. Selgub, miks vilenaine VARi kasutust ikkagi mõistlikuks peab.

Kaivoja on pärit kohtunikedünastiast – nii tema isa Raul kui vend Kevin on jalgpallikohtunikud, isa vilistab lisaks veel korvpalliväljakul. Samas ei leia ta, et kohtunikuks justkui sünnitakse. «Minu lugu tundub küll selline, et pigem selleks sünnitakse, ent peres ei olnud kunagi kellelgi seda ideed, et saame jalgpallikohtunikeks.» Kaivoja koguni varjas isa eest soovi saada kohtunikuks kuni hetkeni, mil eksam oli tehtud. «Vennaga rääkisin läbi ja ta naeris kaasa, et muidugi tee ära. Aga eks see idee pidi kuskilt enda seest tulema,» sõnas ta Betsafe'i podcasti uues episoodis.

Kaivoja täidab mängus joonekohtuniku rolli. Miks ta väljakukohtunikuks ei kipu? «Olen proovinud ja siiamaani proovin umbes kord aastas – ei ole minu teema. Mulle on suluseisureegel nii hinges ja oma. Pigem olen väljaku kõrval ja üritan olla vajalik kohtunikule, kui ta abi vajab. Tunnen, et see pakub mulle rohkem rõõmu kui väljakul joosta,» sõnas ta.

Juulis algab Inglismaal naiste EM-i finaalturniir. Ettevalmistusena saadakse juuni alguses kohtunikega kokku Türgis, kus saadakse VAR-i praktikat ning kuu lõpuks minnakse Inglismaale. Olles üks 25-st abikohtunikust, tõdes Kaivoja, et suuremat kordaminekut ühe kohtuniku jaoks kui EM-i finaalturniir olla ei saa. Kas see on ka peaproov maailmameistrivõistlusteks? «Eks see on üks samm lähemal MM-ile. Ma otseselt ei mõtle selle peale, aga see on väga-väga suur asi. Juba EM on hiiglaslik mu jaoks.» Turniiriga seoses ta ei näe, et midagi olulist saaks enam valesti minna. «VAR on selja taga. See annab väikse kindluse, et Euroopa meistrit sa ära ei otsusta. Samas pole VARiga palju praktikat olnud, Eesti liigas seda ei ole võimalik saada,» selgitas ta.

VARi kasutust vutikohtunik kindlalt kaitseb ning lisab, et töö olemust see muutnud ei ole. «Kõik on ikkagi sama. VARil on teatud aspektid, kus ja millega ta saab sekkuda. Ent mängus peab VARi ära unustama – see on abivahend, olemas, kui teda vajame. Lisaks, VAR ju ka areneb.» Naine mõistab, miks on abivahend aga kriitika all. «Alguses oli VARi raske vastu võtta. Saan aru, miks arvatakse, et see jalgpalli tapab – need pausid ja ootamised. Aga mida rohkem elu edasi läheb, arvan, mõistavad ka inimesed, et seda on vaja. Me ju tahame, et meister oleks õiglane. Mida rohkem teemas sees oled, seda rohkem VARi vajalikkust mõistad.» Eesti liigas saab selleta hakkama, aga loodab, et VAR tuleb meilegi.

Küljekohtunikuna puututakse kokku ka halvastiütlemise ja ropendamisega, aga ajapikku on naine hakanud seda üha rohkem endast mööda laskma. «Eks alguses võtsin rohkem hinge ja mõtlesin, et ehk tegingi midagi valesti ja olen seda kõike väärt. Aga praegu võid öelda mu kohta ükskõik mida, aga mu enda reaktsioon on seda mitte hinge võtta ja edasi minna.» Publik seetõttu tagasi ei hoia, et Kaivoja on naissoost. «Öeldakse igasugu sõnu, millest mõne peale saab ainult naerda ja huumoriga võtta.» Kohtunikutreeningutes aga psühholoogiatunde ei ole. «2019. aastal, kui eurokarjäär alguse sai, oli pikk loeng, ent igapäevaselt ei ole. Ütleme ausalt, tegelikult oleks seda nii kõrgel tasemel kindlasti vaja,» tõdeb vilenaine.

Kohtunikutöö on Kaivoja põhitöö. «Selle nimel ma rügan ja rassin. Tõlke- ja keeletöid teen kõrvalt, aga põhirõhk on jalgpallil.» Erinevalt ainult Eestis töötavatest kohtunikest elatub ta ka oma tööst ära ning teenistust peab heaks. «Tänu sellele ma suudangi praegu keskenduda justnimelt EM-ile.» Rahvusvahelistel mängudel sõltub tasu aga väljakukohtuniku kategooriast – kõrgema kategooria väljakukohtunik tähendab ka suuremat teenistust Kaivojale, abikohtunikuna ta seda mõjutada ei saa.

Paljuräägitud meeste ja naiste palgalõhe teemalt ta saladuseloori kergitada ei oska. «Ausalt öeldes ma isegi ei tea, mis see vahe võib olla. Mul on küll elukaaslane, kes vilistab meeste tippmänge rahvusvaheliselt, aga me ei räägi sellest. See ei ole see põhjus, miks me seda teeme. Hing ihkab jalgpallis olemist ja neid häid mänge ning selle nimel me seda tööd teeme,» ei tähtsusta ta liialt rahalist aspekti.

Kuidas valmistub proff tipptaseme mängude vilistamiseks? «Naiste tippjalgpall on ikkagi puhas jalgpall. Mõnikord siingi meeste esiliigas on puterdamist palju. Seal näed, kui ilusti need naised mängivad – juba selle pealt oled palju rohkem valmis.»

Täna hoiab ta end toonuses vilistades Eestis Premium Liiga meeste mänge. Mõeldes kohalikele «pahadele poistele», kes tähelepanu nõuavad, toob ta välja Ojamaa. „«Teame, et ta on jõuline ja suure isuga mängija. Eks ikka teda jälgid.» Küsimus Eesti karmima pingiga meeskonna kohta paneb Kaivoja aga naerma. «Nimesid välja ei too, ent Legion on ju väga tore meeskond. Mulle väga meeldis viimane mäng Kaleviga, kus mu poole pöörduti väga viisakalt kui «proua kohtunik». Isegi kui on väga emotsionaalne pink, siis selle peale suudad ainult muheleda ja positiivseks jääda,» ütles ta.

Naiskohtunikele vanusepiiri karjääri lõpetamiseks ei ole – kui kaua kavatseb Kaivoja vilistada? «Nii kaua, kui füüsiline pool jaksab. Eks ma treenin piiripeal ja vigastuste piiri lähedal. Sellega peab olema ettevaatlik ning tead, et ühel hetkel võib käia mingi väike klõps, mis paneb karjäärile punkti.» Erinevalt mängijatest puudub kohtunikel leping, mis garanteeriks sissetuleku ka vigastuste korral. «Võib-olla see muutub kunagi, aga praegu see nii on. Tuleb leida teine hobi, teine töö kõrvale, et teaksid, et miski kindlustab elu,» selgitab ta.