K, 6.07.2022

PM PARIISIS ⟩ Punaste liivaplatside eripära on vaikselt tuhmumas, kuid see pole ilmtingimata halb

Karl Juhkami
, reporter
Punaste liivaplatside eripära on vaikselt tuhmumas, kuid see pole ilmtingimata halb
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kaia Kanepi võtmas Roland Garrosi liivaväljakutest maksimumi ehk sellele libisemas.
Kaia Kanepi võtmas Roland Garrosi liivaväljakutest maksimumi ehk sellele libisemas. Foto: Thomas Samson

Enamik pühapäevasemaidki tennisesõpru teab, et 13-kordse Prantsusmaa lahtiste tšempioni Rafael Nadali hüüdnimi on liivakuningas. Ent miks on nii, et Roland Garros ja saviliiv käivad kokku nagu Saaremaa ja tuulik?

Liiva-, või õigemini saviliivaväljakud on omased ennekõike Kesk- ja Lõuna-Euroopale ning Ladina-Ameerikale, kuid tegelikult peituvad selle juured hoopis murutennise-Mekas ehk Inglismaal ning katte loojaks peetakse seitsmekordset Wimbledoni tšempioni William Renshaw’d.

Kuigi Briti saartele on iseloomulik vihmane ilm, siis leidub sealgi neid perioode, kus lagipähe paistev päike aegamisi oma kõrvetavat tööd teeb. Selleks, et väljakuid kuuma eest kaitsta, otsustaski Renshaw 19. sajandi lõpus suvekuudel hakata muru saviliiva seguga katma. Materjalina kasutas ta sealjuures Lõuna-Prantsusmaalt Vallauris’ tehasest pärit savipotte, mis muidu praakide pähe määriti.

Märksõnad
Tagasi üles