Kelly ja Mihkli reisiplaan nägi ette, et Pekingisse sõidetakse 31. jaanuaril. Olümpial kehtinud reeglid nõudsid lennukile pääsemiseks negatiivseid koroonateste, mis tuli korraldajate loodud erikeskkonda enne äralendu üles laadida. Et vajalik sertifikaat saada, mindi 28. jaanuari hommikul proove andma.
Veidi pärast südaööd laekus Ustavi e-postile teade, et tema hommikul antud koroonaproov oli «piiripealne». 29. jaanuari hommikul andis Ustav uue proovi. Pärastlõunal saabus teade positiivsest tulemusest, mis käivitas paanika nii Kelly kodus kui ka olümpiakomitees. Esmalt evakueerus Mihkel hotelli, et vähendada Kelly võimaliku nakatamise ohtu.
Samas said kõik (Mihkel, Kelly, ema Lilian, Eesti Olümpiakomitee inimesed) aru, et vabalt võib mäng juba läbi ja olümpial kriips peal olla, sest jaanuaris ringi möllanud omikrontüve nakkavus oli ju kõrge. Loodeti variandile, et tegu on jääknähtudega USA võistlusreisil märkamata läbi põetud koroonast, millele viitas Mammothi MK-etapi ja X-mängude vahel antud üks positiivne kiirtest (järgmised testid olid negatiivsed).
Aga halvema stsenaariumi – Kelly on juba nakatunud või kohe-kohe nakatub – tõttu arvutati ka päevi, et kas juhul, kui õnnestuks koroona kiiresti läbi põdeda ja seejärel negatiivne test anda, oleks veel varianti jõuda pargisõidu võistluseks (13. veebruar) Pekingisse. Või kui selleks ei jõua, siis vähemalt rennisõiduks (17. veebruar)?
Kelly neis arvutustes ei osalenud. «Tegin lõunauinaku. Kaitserefleks, panin pea liiva alla. Magasin, et ei peaks selle kõigega tol hetkel tegelema. Aga kui üles ärkasin, siis jõudis olukord mulle kohale ja korraks varises kõik mu ümber kokku. Tekkis tunne, mida pelgasin juhtuvat läbi vigastuse. Et ma olen nii palju vaeva näinud ja tööd teinud ning kohe saan olümpiale, aga siis jääb kõik katki. Õnneks mu ema ja olümpiakomitee inimesed olid kohe juures. Nad lohutasid, rahustasid, otsisid ja pakkusid lahendusi. Ema ütles, et isegi kui Mihkel on koroonas, siis ega ta igavesti seda põe, vaid saab olümpia käigus mulle Pekingisse järgi sõita. Ahastus kestis, ma arvan, umbes tunni. Rahunesin üpris kiiresti ja veendusin: küll ma hakkama saan! Mõtlen muidu ka nii, et iga asi on millekski hea. Kui see juhtus, siis oli seda millekski vaja.»