Eestlaste seiklused rannavõrkpalli MMidel ehk Hobusepabulatest viiendate kohtadeni
15. juuni 2022, 08:05
Kauane spordiajakirjanik Märt Roosna viibib praegu võrkpalliliidu lähetusel Itaalias Roomas toimuval rannavõrkpalli MMil. Teisipäevase vaba päeva puhul koostas ta Kusti Nõlvaku ja Mart Tiisaare tegude taustal väikese ajaloolise tagasivaate sellest, kuidas on eestlastel varem MMidel läinud.
Rahvusvahelise alaliidu (FIVB) egiidi all peeti MM esmakordselt 1997. aastal Los Angeleses. Samas aastatel 1987–1996 toimus kümnel korral nö mitteametlik MM. Esimeste eestlastena lõid seal juba 1989. aastal kaasa Margus Niinemägi ja Vardo Tikas, hiljem ka Avo Keel ja Kaido Kreen. Kõige kõrgemale on aga jõudnud eestlastest Kristjan Kais ja Rivo Vesik, kes kahel korral teenisid viienda koha ning Kaisi sõnul oli mõlemal korral ka võimalus murda poolfinaali. Viimati mängis MM-il Vesik 2011. aastal koos Karl Jaaniga, siis saabus eestlaste jaoks pikk vaikus.
Aga alustame algusest.
54-tunnine reis, üllatuspomm ja päikesepiste
Margus Niinemägi ja Vardo Tikas teenisid 1989. aastal Brasiilias Rio de Janeiros kaks võitu ja kaks kaotust ning said 17. koha. Raamatus «TERAVA KEELEGA. Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu» on see käik kokku võetud nõnda:
A ja O olid Eesti rannavõrkpallis endiselt Tikas ja Niinemägi. Tänu Valeri Maksimovi asjaajamisele õnnestus neil osaleda veebruaris 1989 Rio de Janeiros Ipanema rannas maailma võrkpalliliidu esimese ülemaailmse seeriavõistluse avaetapil, mida peeti MM-iks. Ja sugugi mitte vaid osaleda. Esmalt alistati Hispaania duo, seejärel lõhati üllatuspomm, kui tuhandete brassiillaste kurvastuseks mängiti 16:14 üle hiljem hõbedale jõudnud kohalik paar Edinho de Mattos – Eduardo Tinoco. Seejärel jaks rauges. 54 tundi kestnud reis oli olnud eepiline, sisaldades vahemaandumisi Suurbritannias, Kuubal, Peruus ja Argentiinas. Moskva pakasesest Brasiilia 40-kraadisesse leitsakusse sattunud Niinemäed tabas otsustavas mängus Kuubaga päikesepiste, varem vannuti alla ka jaapanlastele. Edutee lõppes, kohaks väärikas 17.
Hobusepabulad, Laimonsi konservid ja MM-ile hilinemine
«Ma arvan, et olen käinud kahel MM-il,» meenutas Avo Keel. «Siis oli minu arust nii, et veebruaris toimus Brasiilia etapp, keset saalihooaega ja neid turniire nimetatigi millegi pärast MM-iks. Ma ei tea, miks. Korra käisime seal koos Tikase ja Niinemäega, korra olime Kaidoga ainuke paar. Ühte turniiri mäletan hästi, seal oli meil vaja pall maha lüüa ja oleksime ilma mitte midagi rohkem tegemata olnud viiendad. Nimelt langesid meie selle mängu vastastel prantslastel kõik järgmised vastased vigastuste ja kuumarabandusega eest ära. Nad ei pidanudki enam mängima, tulid mängudeta viiendaks.»
Teisel korral ehk 1996. aasta talvel tulid Keel ja Kreen MM-il 17. kohale ja pistsid kumbki taskusse 1000 USA dollarit. Meistriteks krooniti brasiillased Roberto Lopes ja Franco Neto.
Esimesest korrast, kui 1990. aastal veel nõukogude liidu ajal reisiti Brasiiliasse suurema seltskonnaga (ainus kord läbi aegade, kui Eestit on esindanud MM-il kaks paari), on Keele raamatus pikem ülevaade.
Sedapuhku esindasid liitu kaks paari, juhendajana sõitis kaasa Laimons Raudsepp. 1990. aasta talvel toimunud MM-il käigust annaks vändata tõelise mustvalge Charlie Chaplini komöödia.
Esmalt spetsiaalne ettevalmistus, mis toimus Niitvälja maneežis. Esimese asjana tuli improviseeritud «mänguplats» puhastada hobusepabulatest. Mõistagi ei vastanud kaugeltki Ipanema tingimustele temperatuur, liiv ega madal lagi. Aga mis sa hädaga teed, viimati olid mehed rannavollet mänginud suvel.
Omaette ooper oli reisiga. Korraldajad broneerisid delegatsioonile piletid 6. veebruariks, mis oleks jätnud küllaldaselt aega aklimatiseeruda. MM algas 13. veebruaril. «Ettenägelikud» Moskva ametnikud, ajendatuna soovist kärpida komandeeringu eelarvet, loobusid brasiillaste pakutud piletitest ja lähetasid eestlased teele alles 11. veebruaril.
Piletid olid kuni Buenos Aireseni ehk Aerofloti lõpp-peatuseni. Küsimus, kuidas Argentiinast Brasiiliasse saada, jäi õhku. Reisirahaks anti grupi peale 660 dollarit, puuduva pileti hind oli 300 dollarit tükk. Moskvast saadud raha eest lähetati Riosse Niinemägi ja Tikas. Teised üritasid lennujaamas midagi välja nuputada.
Keel: «Buenos Aireses ei teadnud meist muidugi keegi midagi. Laimons proovis helistada saatkonda. Lõpuks esindaja tuligi, aga ei aidanud kuidagi. Lubas vaid Moskvasse noodi saata, et nii organiseerimatult ei või sportlasi teele läkitada. Ja vist hamburgeri ostis ka. Raha oli meil väga vähe. Sõime Laimonsi kaasa võetud konserve.»
Kreen: «Viimases hädas helistasin Kanadas elavatele sugulastele ja palusin raha saata. Olin mõni aeg varem Kaleviga Vancouveris käies neid külastanud. Kuna kokkupuude oli värske, julgesin küsida. Ega muud varianti olnud. Saatsidki raha.»
Riosse jõuti esimese mängupäeva õhtuks. Keelele ja Kreenile tuldi nii palju vastu, et järgmisel päeval said nad kohtumised tagantjärele ära pidada. Neli mängu põrgukuumuse käes oli niigi vintsutatud põhjamaalastele liig mis liig. Kindlad kaotused Tšiili ja Itaalia duolt. Valus allajäämine lõpuks neljandaks tulnud brasiillastele Andre Lima – Guilherme Marques (eduseisusust 14:11 kaotati 14:16). Päeva viimases matšis sai kurnatud Keel Kuuba paari vastu haamri, keha ei kuulanud enam üldse sõna. Nelja kaotusega lõpetasid alagrupiturniiri ka Niinemägi–Tikas.
Statistikaraamatutesse eellugusid ei kirjutata. Sinna läks lakooniliselt: ameeriklased Sinjin Smith ja Randy Stoklos tulid kolmandat korda maailmameistriks, Keel–Kreen oli 22 paari hulgas 19. ja Niinemägi–Tikas 21.
Paralleelselt peeti Ipanemal näidisturniir neli nelja vastu ja seal läks selleks ajaks kosunud eestlastel hoopis paremini. Kuubat edestati poolfinaalis 15:12, kullamängus jäädi võõrustajatele alla ülinapilt – 12:15, 15:5, 16:17. Näidati, et mängida osatakse.
Kaisi ja Vesiku väga ilusad tulemused
Kui Keel ja Kreen jäid 1990. aastal MM-ile hiljaks, siis Kristjan ja Kaarel Kaisil läks 2001. aastal Klagenfurtis risti vastupidi – nad oli õigel ajal kohal, kuid liivale ei pääsenud. Vennad olid napilt joone alla jäänud ja ootenimekirjas. «Olime kohal ja juhul, kui keegi poleks tulnud, oleksime peale saanud,» rääkis Kristjan Kais. «Aga kõik tulid loomulikult. Argentiinlased Mariano Baracetti ja Martín Conde võitsid toona, vaatasime seda võistlust ja treenisime seal.»
Seejärel vahetas Kristjan Kais paarilist ja koos Rivo Vesikuga osales ta MM-il neli korda. Just koos alustades saadi Rio de Janeiro 2003. aastal 37. koht, 2005 ja 2007 tuldi Berliinis ja Gstaadis viiendaks, kaks aastat hiljem Stavangeris üheksandaks.
Head tulemused, aga kas midagi jäi kripeldama ka? «Oli küll võtta ka enamat, mõlema viienda koha puhul,» tõdes Kais. «Kust midagi ei kripelda, oli see viimane Norra MM. See oli suur kannatuste rada, kuidagi vorm ja enesetunne polnud see. Pigem oli hea meel, et üheksandaks välja jõudsime.»
Berliinis võideti hakatuseks Portugali duot Miguel Maia – João Brenha 2:1 (-18, 17, 10), teises ringis hispaanlasi Pablo Herrerat ja Raul Mesat 2:0 (17, 16). Muide, 39-aastane Herrera on tänini rivis ja sai koos Adrian Gaviraga Roomas G-grupis teise koha. 2:0 (18,15) võideti ka Hollandi tiim Richard Kogel – Emiel Boersma ja seejärel läks Euroopa meistritest šveitslaste Sascha Heyer – Paul Laciga murdmiseks vaja juba 57 minutit: 21:17, 23:25, 15:9.
Poolfinaalikoha eest asuti mängima sakslaste Julius Brinki ja Kjell Schneideriga. Avageim kaotati 15:21, teine võideti kindlalt 21:13, kolmas jälle sakslastele 15:10. Miinusringis tuli juba selge 0:2 kaotus brasiillastelt Marcio Araujolt ja Fábio Luiz Magalhãesilt, geimides saadi 13 ja 15 silma.
«See esimene kord oli pigem üllatus, et viiendaks tulime. Olime vist varem MK-etapil korra neljanda koha saanud,» sõnas Kais. «Kripeldab just see mäng sakslastega plussringis. Olime juba paljudest tugevatest paaridest jagu saanud ja kuigi nad mängisid kodus ja Brink hiljem võitiski kõik tiitlid, siis sel hetkel ta veel selline mängija ei olnud. Me ka polnud. Sellest kaotusest oli kõvasti kahju.»
Sakslased said lõpuks pronksi, brasiillased kulla ning eestlastele kaotanud Heyer – Laciga hõbeda.
Kaks aastat hiljem Gstaadis olid MM-il alagrupid. Kais ja Vesik pidasid grupis kolm kolmegeimilist mängu, itaallasi Riccardo Lionet ja Matteo Varnieri ning tšehhe Michal Bizat ja Martin Leblit võideti, venelastele Dmitri Barsukile ja Igor Kolodinskile vannuti alla 22:20, 15:21, 13:15. Play-off’is seljati esmalt hollandlased Reinder Nummerdor – Richard Schuil 2:0 (19, 11), siis Herrera – Mesa 2:0 (18, 19), kuid seejärel jäädi alla Brasiilia duole Emanuel Rego – Ricardo Santos. Avageim kaotati 21:23 ja teine 12:21.
«See oli see turniir, kus kõik tuli minu peale,» meenutas Kais. «Mäletan, et mul oli väga hea hoog sees, meil oli esimene geim nendega 19:19, võrdne mäng, oli tunne, et on võimalik võita. Aga läks üks-kaks palli ära ja teise geimi saime juba pikemalt tappa.»
Maailmameistriteks tulid ameeriklased Phil Dalhausser ja Todd Rogers, alistades finaalis venelased 2:0.
Viimati mängiti MM-il 11 aastat tagasi
2011. aastal käis Vesik Roomas peetud MM-il koos uue paarilise Karl Jaaniga. Alagrupist saadi ühe võidu ja kahe kaotusega edasi, kuid seejärel lükkasid tiitlikaitsjad Julius Brink ja Jonas Reckermann nad konkurentsist välja: 17:21, 19:21. Rohkem polegi eestlased MM-ile pääsenud.
Kui vaadata suurt pilti, siis kuni viimase ajani on jäme ots olnud brasiillaste ja üldse Ameerika maailmajao esindajate käes, kuid jõudude vahekord on muutunud. 2019. aastal Hamburgis peetud MM oli esimene, kus neil polnud enam üldse poodiumile asja. Kulla võitsid Vesiku toonased hoolealused Oleg Stojanovski ja Vjatšeslav Krassilnikov, hõbeda sakslased Julius Thole ja Clemens Wickler ning pronksi norralased Anders Mol ja Christian Sørum.
«Arvan, et see trend ongi,» analüüsis Kais. «Eurooplased on võtnud selle mängu seibideks lahti ja hakanud põhjalikult treenima. Nüüd on vaja brassidel ja teistel sealkandis teha see käik järgi, materjali seal ju on. Siiamaani said nad hakkama mitte nii professionaalselt, nüüd on eurooplased ajanud selle pilli lõhki, mis on äge.»