Pärnu tiitlini viinud Rannula: pole saladus, et tahan Eestist ära

Pärnu Sadama peatreener Heiko Rannula embamas meeskonna üht võtmemängijat Alterique Gilbert. Foto: Tairo Lutter

Mõned nädalad tagasi viis Heiko Rannula Pärnu Sadama Eesti korvpallimeistriks. Värskes Betsafe’i spordiennustusportaali podcast'is avab Rannula meeskonna viimase hooaja tõusude ja mõõnade tagamaid.

Jutuks tuleb treeneri enda mängijakarjäär, tööstiil kui ka see, milliseid treenereid ta ise eeskujuks peab. Selgub, et Rannulale on tehtud ka elu esimesed pakkumised välisklubidest.

Rannula on lisaks Pärnu Sadamale seotud ka meestekoondisega, kus töötab abitreenerina. Esimene mäng on juba juuni lõpus ning USAs treenivatel ja võistlevatel meestel on Rannula sõnul vaja juba käsi soojas hoida. Meeskonna võimalikku nõrka külge – tagaliini – ta probleemiks ei pea. «Kui kõik mängijad on terved ja kohale tulevad, ei ole muret,» sõnas mees. Tema sõnul võib lisaks Kullamäele väljakul näha ka Sten-Timmu Sokku, Märt Rosenthali ja Siim-Markus Posti.

Eesti meistriks tulnud Pärnu Sadama hooaja algus oli kesine – sügisel kaotati seitsmest mängust koguni kuus. «See oli esimene paanikakoht. Tuli 1–2 nappi kaotust, siis hakkas välismaalaste trall pihta, vigastada sai Hugo Toom ning meeskonna keemia läks käest ära. Olime hädas ja mõtlesime natuke üle, et mis saab 3–4 kuu pärast ning hätta jäime sellega, mida teha täna-homme. See oli paanikakoht, mis mõjus vängelt nii treeneritele kui Johan Kärpile,» tõdes mees Betsafe’i podcast'i uues episoodis. Üheks möödapanekuks oli ta sõnul ka Tarekeyi Edogi meeskonda toomine.

Märtsist aprillini võitis meeskond järjestikku üheksa mängu, tuulemuutuse tõi endaga kaasa Alterique Gilbert. «Sattusin Gilberti otsa ja kuna oli usaldusväärne agent, olin nõus riski võtma: tal olid päris rasked vigastused ja operatsioonid selja taga, aga CV oli USA ülikooli mõistes NBA tasemel. Sellistel mängijatel on tavaliselt agendid ukse taga, aga ta oli suhteliselt teadmatuses ja tuli kehva vormi pealt. Esimene kuu läks aega, et ta üldse liikuma saada. Aga selle mehega sain mängida sellist mängu, nagu ma ette kujutasin: andis esimese surve kaitses, tekitas raskel hetkel teistele ise olukordi. See, mis meil põhimõtteliselt puudu oli,» selgitas Rannula.

Pärnu Sadama mängumees Alterique Gilbert (nr 3). Foto: Eero Vabamägi

Kas poolfinaalis Kalev/Cramo vastu 0:2 kaotusseisu jäädes ei olnud tunnet, et vastasest jagu ei saadagi? «Tahajäämisel olid reaalsed põhjused. Esimesel mängul ei mänginud Mihkel Kirves. Kuna tulime keerulise Rapla seeria pealt, teadsin, et ei ole jõudu jooksma hakata ja läksin riski peale – maa-ala. Teises mängus läksin kindla plaaniga lasta visata kindlatel mängijatel, kes muidu visata ei taha ehk näiteks Martin Dorbek ja Kamari Murphy. Esimene veerandaeg kukkus neil nii hästi välja, et selle pealt oli raske mängu tagasi saada. Aga mul ei olnud hetkekski seda tunnet, et olukord oleks lootusetu,» sõnas ta.

Kalev/Cramo vastu aitas lõpuks võidule nende treeneri käekirja hea tundmine. «Mida kõrgema taseme meeskond, seda loogilisemalt nad korvpalli mängivad. Mu filosoofia on olnud alati, et kui lähed mängima tugevama meeskonna vastu, pead võtma mingid riskid. Štelmahers mängib suhteliselt loogilist korvpalli ja arvan, et sain aru, mida ta tahab rünnakul teha, et ta liialt ei muuda midagi ning usaldab tagamängijaid. Arvan, et suutsime mingid asjad läbi hammustada,» pidas ta võtmekohaks nende alistamisel.

Pärnu meeskond paistab silma oma tugeva füüsilise ettevalmistuse poolest, aga korvpallitreenerile valmistab olukord pigem muret. «Olen töötanud Pärnus 8 aastat ja olen üldfüüsilise treeneriks. Loomulikult on väga palju, mida ma teen puhtalt enda kogemuse ja tunnetuse pealt ja palju on ka riskikohti, kuna ma ei ole spetsialist ja täpselt ju ei tea. Ma ei näe, et see oleks õige, et ma olen korraga nii videomees, üldfüüsilise treener, korvpallitreener.» Tugev füüsiline vorm on mehe sõnul aga saavutatud seetõttu, et treenerina alustades oli see ta esimene eesmärk ja see, millele ta ka väga rõhus.

Teatavasti on Rannulal endalgi selja taga mängijakarjäär ning ta leiab, et see on tulnud kasuks. «Edu on võimalik saavutada erineval moel, aga ma arvan, et mängijakogemus aitab.» Samas manitseb ta mitte oma kogemusi liialt teistele peale suruma. «Sa pead leidma balansi ja lõpuks saad aru, et tegelikult treenerina sa enam mängija olla ei või. Sa ei või minna sinna väljakule sõnadega «Kuidas te ei oska, ma teeksin hoopis nii». See on väga õrn piir,» sõnas ta.

Heiko Rannula omal ajal Tartu Ülikool/Rocki särgis. Foto: Sille Annuk

Analüütilise loomuga Rannula mängukarjäärile sai saatuslikuks liigne mõtlemine. «Ma ammutasin treenerilt taktikat ja mängunüansse nii, et lõpuks see mu kossukarjääri tuksi keeraski: hakkasin liiga palju mõtlema. Võib-olla nooruslik agressiivsus kadus ära, hakkasin mängima nii-öelda vanamehe korvpalli.»

Meistritiitli võitnud tiimist lahkuvad tihti paljud mängijad, kuna tuntakse, et meeskond on valmis. Kas sama juhtub Pärnuga? «See ei ole kindlasti küsimus mulle. On kurb tõsiasi, et automaatselt tõusevad mängijate rahalised ootused, treeneritel samamoodi. Aga klubi eelarve võrdväärselt ei tõuse. Teistpidi, Pärnu on täna siin, kuna me ei ole üle oma varju hüpanud. Oleme suutnud õigel hetkel tajuda, kui miski ei ole päris meie tase veel, et võtame rahulikult.» Rannula tõi näitena Eurosarja, mis ei too kaasa ainult reisi- ja korralduskulu, vaid eeldab ka organisatsiooni valmisolekut. «Kui me teeme kõik korraga 4–5 inimese tööd, siis ühel hetkel see mull lõhkeb,» ütles ta.

Oma tulevikust rääkides sõnab mees, et soovib varem või hiljem Eestist välja saada. «Tean, et Eesti treenereid keegi ei oota, pead ise kasutama igasugu võimalusi. Lõppkokkuvõttes peab kindlasti riske võtma. Ei tule kindlasti mingit tippklubi, kes ütleb, et «Rannula, tule meile abiks».»

Mehele on tulnud ka esimesed välispakkumised, ent mineku puhul peituvad suured riskid. «Kui minna hooaja keskel, võib see lõppeda väga kiiresti. Selle hooaja suur risk on see, et kuna EM lõpeb septembri keskel, siis minnes välisklubi juurde kaks nädalat enne hooaja algust, võib sealt juba kuu pärast tagasi tulla.»