/nginx/o/2024/10/18/16427066t1haef3.png)
:format(webp)/nginx/o/2022/05/30/14589363t1haf9f.jpg)
Eesti rannavollekoondise peatreener Rivo Vesik usub ja loodab, et lähiajal läheb ka selle ala tippupürgijate majanduslik seis paremaks. «Töö selles osas käib,» kinnitab ta.
Tiisaar ja Nõlvak tegid MMil särava tulemuse. Aga mis toimub tagalas?
Kusti Nõlvaku ja Mart Tiisaare edu MMil võiks tekitada Eesti rannavolles kui mitte just buumi, siis väikese lainetuse küll. Mehed näitasid, et on võimalik. Õnne korral ka tiitlivõistluste medal. Seda lainetust loodab näha ka Rivo Vesik. Uurimegi temalt, kui palju meil üldse rahvusvahelisele tasemele pürgijaid on ehk mis toimub esipaari seljataga, seisab volley.ee veergudel.
Tundub, et hetkel on põnevam ja lubavam seis naiste osas. Vesik treenib meie esipaari Liisa Soometsa ja Heleene Hollast. Hiljuti said noored naised MK-sarja kolmanda taseme turniiril ehk Future etapil neljanda koha. Edaspidi vaid rannavollele keskenduda otsustanud Eva Liisa Kuivonen ja Liisa-Lotta Jürgenson tulid U22 EMil üheksandaks, lisaks hakkab sügisel Audenteses rannavollet harjutama kindlasti vähemalt üks paar. See seltskond hakkab koos harjutama.
Suur soov: Audentesesse ka poiste paar
Meeste poolelt toob Vesik välja Dmitri Korotkovi ja alles aasta aega tõsisemalt rannavollele keskendunud Jaan Rebeli. «Nemad on sellised, kes võtavad hoogu ja tahavad hakata tegema ja mängima,» räägib Vesik.
«Nende jaoks on praegu kõige keerulisemaks asjaks see punktisüsteem. Neil lihtsalt ei ole punkte, et MK-sarjas peale saada. Nad peavad valima näiteks juulis kolm järjestikust etappi, kõigile end kirja panema ja kui kuskile peale saavad, siis sinna mängima minema. Või minema kuskile Aasia või Mehhiko etappidele, kuhu paljud ei lähe. See kõik nõuab aga raha. Kuid nii oleks võimalik punkte koguma hakata. Nemad on rääkinud tõsisemalt tegemisest, sain aru, et sügisest tahavad nad hakata senisest veel rohkem rannavollele keskenduma. Rohkem mul aga infot selliste paaride kohta, kes tahaksid end sel tasemel proovile panna, ei ole.»
Eesti rannavolle karikasarja Kiirkasiino suvetuuri avaetapil Škoda Rakvere Cupil jõudsid Korotkov ja Rebel finaali, seal tunnistati kogenud Siim Ennemuisti ja Urmas Piigi paremust.
«Loodan, et Mardi ja Kusti tulemuste põhjal saavad ka poisid aru, et tegelikult on olemas võimalus randa mängida ja saame sellel või järgmisel aastal Audentesesse ka ühe poiste paari. Siis hakkaks juba looma mingisugune süsteemi moodi asi. Oleks äge, kui oleks kolm paari, Eesti mõistes oleks see juba väga hea süsteem – oleksid noored, keskmised ja vanemad, kes ees lähevad. Aga praegusel hetkel võime rääkida Audenteses ühest tüdrukute paarist, poiste paarist mitte,» märgib Vesik.
U22 EMil osalesid ka Kaur Erik Kais ja Rasmus Meius. Alagrupist saadi edasi, ent 24 hulgas kaotati kohe Leedu paarile 0:2 ja sellega oli turniir läbi, lõppkohaks 17.
Kas Eesti noored tegid EM-il oma tasemele vastavad tulemused ära? «Ma arvan küll, et tegid,» usub Vesik.
«Ütlesin seda ka enne turniiri, et ei ole seal küsida ega nõuda mitte midagi. Kui nad teevad enne võistlust kolm nädalat liival trenni, siis 17. kohaga peab rahul olema. Ma nägin seda, kui palju maas on Eesti noorte võrkpall puhtalt selle pärast, et aastaringselt ei tegeleta rannavollega. Kõik, kes tegelevad, mängisid stabiilsemalt. Absoluutselt kõik. Sealt tuleb mängust arusaam, puuted ja üldse kõik. Need, kes teevad meiega samamoodi, nendega sai rahulikult mängida.»
Vesiku sõnul kehtib sama loogika ka tüdrukute puhul. «On näha, kes on mänginud rannas ja kes ei ole. Füüsiliselt on Eva ja Liisa-Lotta head, aga mängu oskust, lugemist ja tehnikat täna veel ei ole. Samas see ei olnudki veel nende turniir, nad on teistest kolm aastat nooremad. Tüdrukute põhiturniir on juulis peetav U20 EM.»
Seda, kas nimekate rannapallurite Kristjan ja Kaarel Kaisi noorem veli Kaur Erik ja Meius kavatsevad sügisel saali tagasi kolida või panevad panuse liival mängimisele, ei osanud Vesik praegu öelda. «Seda peab poistelt küsima.»
Kuivonenil on potentsiaali nii rannas kui ka saalis
Küll aga on rannavõrkpall saanud ühe olulise võidu, kui ka Eesti saalikoondises põhikoosseisu kohta ohustanud 19-aastane ja 186-sentimeetrine talendikas Kuivonen otsustas rannavolle kasuks. See otsus puudutas saalikoondise peatreenerit Alessandro Oreficet, kelle meelest tegi neiu vea.
«Ma ei ole niivõrd pettunud, aga kurb. Treenerina pean oma kohuseks öelda, et ma ei näe tal rannavõrkpallis tulevikku,» ütles itaallane kevadel.
«Saalikoondise treener võib igasuguseid asju öelda,» lausub Vesik, kelle nägemus on muidugi hoopis teistsugune.
«Ma arvan, et tal on esiteks olemas tahtmine. See ongi kõige tähtsam. Tal on ka rannavõrkpalluri keha. Kui sa vaatad siin MMil ringi, et milline tavaline rannamängija on, siis selline pikk ja peenike, blokimängijad kindlasti. Arvan, et Eval on tegelikult potentsiaali mõlemas. Ma sain ju omal ajal Mardi ja Kusti otsuse puhul saalikoondise treeneritelt sõimata, et ma võtsin kaks koondise poissi ära. Mina võtsin ära… Minult täitsa küsitigi: Rivo, miks sa nii tegid…? Mina pole midagi teinud. Mart ja Kusti lihtsalt küsisid, mis sa arvad, ja ma vastasin: muidugi, proovige vähemalt! Siis on vähemalt proovitud.»
On näha, et see teema on Vesikul hingel. «Ma pole kedagi kuhugi võtnud ja ma ka ei ütle, et Mardil ja Kustil poleks olnud saalis mingisugust võimalust. Kui oled andekas mängija, võid mängida nii saalis kui ka rannas. Hollandi praegune treener Reinder Nummerdor on mees, kes tuli olümpiavõitjaks saalis ning olümpial neljandaks ja Euroopa meistriks rannas.»
Jutt läheb pikemaks. See sama mainitud Nummerdor jalutab meist juba teist korda mööda ja poetab naljatades repliigi: «See on kõige pikem intervjuu, mida ma näinud olen!»
Vesik ei jää võlgu: «See pole intervjuu, pigem nagu talkshow!»
«Kõige tähtsam on tahtmine,» kordab Vesik seejärel oma kandvat mõtet.
«Mart ja Kusti tahtsid. Eva tahab, Liisa-Lotta tahab. Liisa ja Heleene mõlemad väga tahavad. See on asi, mis peab olema. Tean, et paljud saalimängijad ka tahaksid proovida, aga kuna raha ei ole, rannavõrkpallis palka ei maksta, siis minnakse pigem saali. Praegusel hetkel rannavõrkpalli kasuks otsustamine on risky business. Saalis on lihtsam. On klubi ja mänedžer, saad tossud jalga ja palka kah. Loodan, et see sügiseks või järgmiseks aastaks muutub ja saab rannavõrkpalli ka natukene tuge juurde.»
Et saaks suisa stipendiume maksta? «Toetajaid ja asju juurde, töö selle nimel käib. Võimalik jah, et stipendiumid,» vastab Vesik.