K, 17.08.2022

Kaks tšempioni 70 aastat tagasi

Kaks tšempioni 70 aastat tagasi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Villemson ja Kollom
Villemson ja Kollom Foto: Rahvusarhiiv

Tänavu möödub 70 aastat sellest, kui Mihhail Fadejev võitis hobusel Sokol NSV Liidu meistrivõistlustel 160 cm kõrgema klassi takistussõidu. Tagantjärgi on isegi imelik mõelda, kui vähe sellele tollal tähelepanu pöörati. Ratsasport polnud sel ajal veel populaarne, üldse mitte massiline ega ka kuigi meisterlik. Ja ka ratsasportlased ise ei osanud enda ega teiste taset hinnata. Ega see tulemus, nagu ka järgmisel aastal Ants Pindingu võit hobusel Säde 160 cm kahevoorulises takistussõidus NSV Liidu karikale Eesti ratsaspordi tegelikku taset näidanudki, olid need väga erandlikud saavutused väga erandlike hobustega.

Fadejevi võit ei olnud uue ajajärgu algus, vaid eelmise ajajärgu lõpp ja tipp. Saksa kahurväehobune Sokol ja vanemseersant Fadejev, kes oli oma väljaõppe saanud juba Eesti ratsaväes ning hiljem endise ratsaväeohvitseri Evald Nõmme õpilasena, olid selle aja parimad esindajad. Palju nõrgemast klassist Nõukogude Liidu tšempioni tiitleid oli eestlastel selleks ajaks palju – 1947–1952 kokku seitse. Eestis jäi see Fadejevi ja Sokoli võit kiiresti unustusse ja Fadejevi suured teened Eesti ratsaspordi ees said tunnustuse treeneritöös.

Aga sportlasena oli Fadejev kindlasi oma tipus 1952. aastal. Ta võitis Eesti meistrivõistlustel sporthobuse kolmevõistluse täisverelise mära Glubinaga, noorhobuste kolmevõistluse kõrgverelise Reseedaga, kahevoorulise takistussõidu Eesti NSV karikale Sokoliga, kõrgema klassi takistussõidu Sokoliga, ja koolisõidu «Suurele auhinnale» Kreeditiga. Peab ütlema, et need olidki tol hetkel ainukesed tõelised sporthobused, kellega hiljem tegid palju häid tulemusi ka teised sportlased. Erandina ei teinud neil Eesti meistrivõistlustel üldkonkurentsis kaasa läti tõugu Säde, kellega Aino Vars võitis mõlemad naisteklassi takistussõidud, järgmisel 1953.a. aastal aga kõrgema klassi üldarvestuses. Need neli olid ka sellised hobused, kellega võiks tänapäevalgi häid tulemusi teha. Aga Fadejevi tulemuste taga ei olnud ainult andekad hobused, vaid rohkemgi Fadejevi meeletu töö. Tema sadula alt oli juba tulemas veel palju hästi ratsastatud hobuseid, kellega kõige paremini sobisid noored naised. «Fadejevi vabrikust tulnud hobune», öeldi sel ajal, kui keegi arvas, et hea tulemus on tema, mitte hobuse teene. Eks Evald Nõmmel oli õigus, kui ta valis oma tööd Tondi ratsabaasis jätkama vanemseersant Fadejevi. Temale oli see elu ainus võimalus. Ohvitseridele pakuti pärast sõda tulusamaid ja säravamaid ameteid.

Mihhail Fadejev
Mihhail Fadejev Foto: Rahvusarhiiv

Teisalt ei tulnud Fadejevi raudne tahe, aga piiratud silmaring Eesti ratsaspordile alati ja ainult kasuks. Põhimõte «raske õppusel, kerge lahingus» viis nii mõnegi hobuse enneaegselt rivist välja. Põhimõtted «hobune peab minema kasvõi läbi seina» ja «tugev säär ja tugev ratse» segasid paljusid ratsanikke õige tunnetuse leidmisel. Fadejevit ennast need põhimõtted ei seganud. Kui ta sadulasse sai, leidis ta kiiresti sobiva tasakaalu endale, hobusele ja ratsme-sääre vahekorrale.

Huvitav ja keeruline oli Eesti ratsutamine tol ajal ka sellega, et siin said kokku kaks äärmuslikku stiili. Kuigi Fadejevi õpetajateks olid alguses Eesti ratsaväes nn poola kooli omandanud ohvitserid eesotsas Evald Nõmmega, kes kõva koondamist ei sallinud, oli ta omandanud Venemaal võisteldes veendumuse, et kõigepealt tuleb hobune maksimaalselt koondada, ratsmesse saada ja siis läbi ratsme hüppama panna. Hobust võrdles ta vedruga, mille jõud on seda suurem, mida rohkem ta kokku surutud on.

Tartus, kust tuli 1953.a. Pindingu ja Säde mitte väiksema kaaluga tšempionitiitel, võidutses teine äärmus. Treener Martin Kutti rääkis pidevalt hobuse täielikust vabadusest ja sellest, kuidas hobusel tuleb lasta ise valida, kust ta ära tõukab ja ratsaniku asi on teda mitte segada hüppe eel ega hüppe ajal. Kogu treening peab olema hobuse harjutamine igasuguse takistustega ja puhtalt hüppamisega. Ratsanik peab olema akrobaat ja püsima tasakaalus väga lühikestel jalustel ja pika ratsmega.

Kujunes selline olukord, et parkuurides, kus skeem oli lihtne ja takistused jõukohased, sõitsid tartlased puhtamini, aga kui läks raskeks, sageli hobustele lihtsalt üle jõu ja mõistuse raskeks, siis tegid tartlased rohkem tõrkeid ja mahaajamisi või langesid kolme tõrkega välja. Luges ka hobukoosseis. Tartlased olid ostnud Lätist hannoveri ja oldenburgi põlvnemisega läti tõugu hobuseid, kel oli suhteliselt rahulik temperament, lühem galopisamm ja loomulik hüppeanne. Enamikus olid nad siiski väikese hüppega, aga püüdlikult puhtalt hüppajad. Tallinnasse toodi pärast mõnede erakordsete hüppajate (nagu Sokol ja Skulptor) vananemist hulk väga temperamentseid täis- või kõrgverelisi hobuseid, kellel võis olla jõudu ja kiirust, aga keda oli raske parajalt koondatud galopil hoida ning kes nõrgemate ratsanike käes võisid olla juhitamatud, sobiva ratsanikuga aga olid võimsamad ja kiiremad. Sellised hobused tegid Eestist kui tunnustatud takistussõidu vabariigist varsti tunnustatud kolmevõistlusvabariigi.

Aino Vars
Aino Vars Foto: Rahvusarhiiv

Nende kahe koolkonna süntees võis anda parimaid tulemusi. Oma aja parimad takistussõitjad Villemson ja Viira tegid oma tipptulemused Tallinnas, aga alustasid Tartus. Tallinnas alustanud Ants Pinding aga tuli Nõukogude Liidu tšempioniks Tartus treenides ja Tartus Aino Varsi all väljaõppe saanud hobusel. Temast tuligi Tartu stiili parim esindaja, sest oli füüsiliselt nii heas vormis ja mitmekülgne, et teda oli tahetud pärast takistussõidu tšempioniks tulemist värvata moodsa viievõistluse koondvõistkonna treeninglaagrisse, et ehk sobib viievõistlejakski. Ta arvati muidugi ka N Liidu takistussõidu koondvõistkonda, mis pidi sügisel minema Rumeeniasse, aga vahepeal Tartusse tagasi viidud Säde oskas seal tiineks jääda. Selle aja keerulisust sportlase jaoks näitab hästi see, kuidas Pinding sai varsti hea täisverelise hobuse Raidi, viis selle suurepärasesse vormi ja võitis 1956.a. Eesti meistrivõistlustel ülekaalukalt avaalana peetud jahitakistussõidu. Kui teda aga kohustati võistkonna huvides minema noorele hobusele selgelt ülejõu käivat rasket meeskondlikku kahevoorulist takistussõitu sõitma, läks ta Raidiga hoopis Stroomi metsa jalutama, sai kodus võistluskeelu ja saatis kogu ratsaspordi pikalt.

Kui ratsasportlasi kirjeldada, siis on igaühes hobusemeest, töömeest, spordimeest, võitlejat, kunstnikku ja kedagi veel. See käib ka naiste kohta, aga sõnastus ei kõla nii hästi. Kes on kes, kelleks hobune sind peab, saab selgeks sadulas.

Märksõnad
Tagasi üles