Kuigi minu senised sõiduõpetajad Artur ja Aleksandr olid samuti väga toredad, kaotasid nad juba eos lahingu mu esmaspäevase juhendaja Thierry Neuville’iga.
VIDEOREPORTAAŽ ⟩ Kas sõiduõpetaja Neuville vormib juhiloata reporterist tšempioni?
13. juuli 2022, 19:41
Põhjus lihtne: ole sa kui hea tahes, WRC-sarja tippsõitjale ikkagi naljalt vastu ei saa. Samas, ette ruttavalt tuleb nentida, et loodetavasti õnnestub mul Arturi ja Aleksandri käe all kiiremini areneda...
Esmalt oluline klaarimine. Jah, ma olen 29 ning mul pole juhiluba. Samas ei takistanud see tõsiasi mind, kui Pace Motorsport pakkus võimalust Neuville’iga võidu kihutada. Mõistagi mõistsin, et viiel korral autoralli MM-sarjas teiseks tulnud belglase vastu mul šanssi pole, kuid lootsin, et temalt õpetussõnu saades õnnestub oma olematut sõiduoskust parandada.
Just sellise optimistliku meelestatusega saigi – fotograafi kõrvalistmel – Lange motokeskusesse sõidetud. Päevaplaan oli lihtne: esmalt kümme minutit omas tempos raja/kardiga tutvumiseks (loe: vabatreening) ning seejärel kaheksa minutit, et kiiret ringi noolida (loe: kvalifikatsioon). Pärast seda lubas Neuville nippe ja trikke jagada, et näha, kas juhiloata reporterist ikkagi on võimalik sõidulooma teha.
Kõik möödusid minust
Esimesel korral karti istudes polnud mul aimugi, mida oodata. Olin teinud seda elus ka korra varem, kuid vaevalt too, äkki kuuendas klassis toimunud sünnipäevaüritus mind praegu aitaks. Rahu ei süstinud minusse ka kaasvõistlejad, kes kõik hambaid krigistades rajale kibelesid. Neil oli võimalik ju Neuville’ile, kes samamoodi rajale tuli, kott pähe tõmmata!
Boksisirgel karti valides istusin eestpoolt kolmandasse masinasse ning tagantjärele tean, et see oli viga. Miks? Nimelt tuli mul juba esimeses kurvis hakata teisi endast mööda laskma ning kuivõrd rajal oli meid 15, saingi ma esimesed kaks ringi harjutada kordamööda üle parema ja vasaku õla vaatamist ja mõttelisele sinisele lipule allumist.
Kolmandaks ringiks olin kõikide poolt «alla neelatud», mis tähendas, et ma sain hakata... ei, mitte kihutama. Podisema oleks vast õigem termin. Esmajoones tegin kardis tutvust ikkagi vasakpoolse ehk piduripedaaliga ja gaasiga julgesin tõsisemalt sõbruneda ainult pikematel sirgetel.
Säärane ettevaatlik kulgemine peegeldus ka ajas: 1.12,22. Kõige nobedamale kaotasin 1015-meetrisel ringil 11 sekundiga, lähim «konkurent» jäi 3 sekundi kaugusele.
Oli selge, et kvalifikatsiooniks tuli mul jalad kõhu alt välja võtta. Ent kuidas? Oma rajal podisemist peast läbi lastes mõistsin, et ma lihtsalt pelgan kiirust. Sest kui mina kasutasin vasakut jalga praktiliselt igas kurvis, siis mööduvate konkurentide pidurituled lõid põlema ainult järsemates mahapööretes.
Startisin nimme viimasena
Välja nuputatud tarkusetera võrra rikkam, tuli kümme minutit hiljem uuesti rooli istuda. Siis olin juba targem: valisin boksiteel viimase masina, mis võimaldas minna sõitma «oma sõitu».
Esimesed paar ringi oli see jätkuvalt samasugune ukerdamine, kuid kolmandast ringist hakkasin aduma, et rajal eksisteerib ka täisgaasikurve ehk kohti, kus paremat jalga ei tulekski tõsta. Iga järgneva ringiga sisendasingi endale: «Nüüd, Karl, vajuta!»
Tuhkagi. Vasaku jala võisin ma nendes kohtades küll juba piduripedaalilt üles tõsta, kuid parema kasutamisest siiski rääkida ei saanud. «Kuidas ma surun, kui kart tsentrifugaaljõu toimel ainult rajalt välja kisub?» mõtlesin.
Samas finišisse jõudes selgus, et mingile nõksule olin siiski pihta saanud, sest aeg oli viie sekundi võrra kiirem: 1.07,48. Kiireimale kaotasin 8,1 sekundiga, lähim konkurent jäi sekundi kaugusele.
Seejärel saabus aeg asuda trumpkaardi ehk Thierry Neuville’i kallale. Esmalt tegi belglane mulle selgeks teooria ja seejärel näitas kõik ette ka praktikas, kui istusime paariskardi rooli. See võimaldas mul paralleelselt roolist kinni hoida ja näha, kuidas tema neljarattalist ohjab. Kuigi, tõele au andes tuli mul esimene ring rohkem raamist kinni hoida, et karditoolist välja ei lendaks.
Esimesed kaks ringi näitas Neuville ideaaltrajektoori: kuhu rajaosasse hoiduda, et hoog kurvi sisenedes piisavalt kaua säiliks ning kurvist väljudes kõige kiiremini tagasi tuleks. Seejärel algas pidurdusmäng, mille tulemusena lendas kogu minu senine arusaam vastu taevast.
Võtame näiteks stardisirgele järgneva tagasipöörde. Kui mina võtsingi seda kahe eraldi kurvina, siis Neuville otsustas kolmnurgameetodi abil need hoopis üheks sõita. Nõnda saigi gaas põhjas kihutatud otse väliskurvis olnud rehvivalli suunas, et seejärel viimase hetke pidurdusega üks järsem pööre teha ja parem jalg uuesti alla suruda. Samamoodi sai talitatud ka teises järsemas tagasipöördes.
Mina sõidutasin Neuville’i
Viimasel ringil tegi Neuville aga midagi pealtnäha uskumatut. Nimelt andis ta mõista, et nüüd on minu kord sõita ja tõstis lihtsalt käed roolilt üles. Asja konks peitus aga selles, et gaas ja pidur jäid jätkuvalt tema hallata.
Nõnda vuhisesimegi stardisirgelt põhjagaasiga läbi, otse topeltkurvi, mida läksin Neuville’i õpetussõnade järgi siis sirgeks lõikama. Rehviseinale aina lähemale jõudes võttis seest ikka õõnsaks küll. Eriti olukorras, kus pedaalid polnud ju minu käes!
Neuville istus aga rahulikult ning vajutas – hirmul on siinkohal suured silmad – nii kolm-neli meetrit enne seina järsult pidurit. Mina pöörasin sellepeale kardinina sisekurvi ning murdosa sekund hiljem oli masinal taas gaas põhjas ning ekipaaž Juhkami–Neuville sisenemas kolmandasse, täisgaasi kurvi.
Masin küll hüppas ja jõnksutas veidi, kuid seda õnnestus siiski ohjata. Veel paremini õnnestus raja viies, järgmine täisgaasi kurv, kus sõidujoon oli lausa nii sujuv, et Neuville tõstis kurvist väljudes pöidla püsti.
Tea, kas asi oli selles, kuid järgnenud järsemad kurvid, mis tuli samuti sirgeks lõigata, läksid aia taha. Neuville aga jäi rahulikuks ning jätkas kõrvalistmelt juhendamist. «Hoia siin natukene paremale» ja «siit lõika nüüd peale,» karjus ta üle põriseva kardimootori, samal ajal käega ideaaltrajektoorile osutades.
Uuesti boksialale jõudes vaatas tabloolt vastu aeg: 1.06,24. Kuigi esmajoones tekkis isu rõõmustada, adusin peagi, et too aeg on ilmselt Neuville’i välja kihutatud. Ent polnud hullu, sest paariskardist väljaronimise järel potsatasin kohe ühesesse, et saadud õpetussõnu realiseerida.
«Sa pead kasutama kogu tee laiust. Tahad olla liiga palju raja keskel. Kui sul on meeter ruumi vasakul, kaotad kohe kiirust ja võimu. Kogu rada kasutades on sõit sujuvam,» resümeeris Neuville, kes mind päris lootusetuks õpilaseks siiski ei pidanud. «Mõnda kurvi võtsid väga hästi. Enne raja aeglast osa läksid otse pidurduspunkti peale, mis võimaldas kurvist väljudes rohkem kiirust koguda. Kui teeksid seda igal pool, kärbiksidki hõlpsalt sekundeid,» jätkas belglane ning avaldas arvamust, et peaksin olema suuteline sekund-kaks oma ajast veel maha saama.
«Nii see käibki. Esmalt õpid rada tundma ja saad sekundeid sealt. Seejärel saad aru, kuidas masin töötab ja saad sealt sekundeid. Sul tuleb lihtsalt rada rohkem ära kasutada ja olla kurvides sujuvam. Järsult keerates hakkad libisema ja kaotad kiirust,» sõnas ta viimase asjana ning patsutas seljale.
Tahtsin liiga palju
Seejärel üksinda rajale minnes tegin ma esimese asjana, nagu juhendaja käskis, rehvid soojaks. Seejärel sai harjutud kardi piduritega, et... spinni teha. Jah, juba soojendusringil läks asi käest.
Nagu ka teisel.
Ja peaaegu ka kolmandal.
Ehk jutt topeltkurvide sirgeks võtmisest ja hilisemast pidurdamisest oli küll tore, kuid selle tulemusena leidsin mina ennast ainult keset rada, näoga vales suunas seismas.
Pooled kiired ringid läksidki viimasel üritusel spinnide nahka ning tegelikult ei õnnestunud ka ülejäänud. Tahtmine oli küll suur, kuid boksi naastes ütles juba sisetunne, et metsikut ajaparandust siit ei tulnud.
Tabloo oli aga veel karmim: ajaparandust ei tulnud üldse, sest sealt vaatas vastu 1.08,34. Tuli välja, et WRC-sarja tippsõitja ei suuda juhiloata reporterit isegi grammi võrra kiiremaks teha, rääkimata siis tšempioniks vormimisest.
Pettumus mu näol oli ilmne ja Lange motokeskuse töötajad üritasid mind lohutada tõdemusega, et vähemalt ei käinud ma piire kompides rajalt väljas, nagu paljud tegelikult teevad. Nõnda võtangi kaasa teadmise, et ilmselt saab minust, kui loa saan, (liig)turvaline juht, mitte järgmine isetehtud rallimees. Samas, meie liikluskultuuri arvestades on see ilmselt hea.
Väiksuses peitub võlu
Selles, et Thierry Neuville rallivälisel ajal Eestis käib, tuleb süüdistada Pace Motorspordi üht eestvedajat Jarmo Võsa. Kauaaegse rallikrossi sõitjana hakkas ta mõned aastad tagasi otsima võimalust, kuidas tiimile uusi krosskarte hankida. Kui esmajoones sai pöördutud teiste tootjate poole, siis veidi hiljem saadeti kiri ka Neuville’i ja tema venna Yannicki firmale LifeLive.
«Leidsime nad täiesti kogemata ning saatsime üldmeilile kirja, et oleksime huvitatud. Kuna neil Eestis edasimüüjat polnud, siis hakkasime asja arutama ning nõnda sõitsimegi 2020. aastal, kui koroona oli täies hoos, Belgiasse kohale,» krutib Võsa ajaratast.
Nõnda istutigi omakeskis maha, arutati asjad läbi ning kaks tundi hiljem löödi sisuliselt ka juba käed. Kui laua tagant tõustes avaldas Pace Motorsport soovi nelja krosskardi ostmiseks, siis lõpuks tehti tellimus kuuele putukale, nagu 140-hobujõulisi masinaid ralliringkondades kutsutakse. See tellimus, muideks, oli toona LifeLive’i suurim.
Praeguseks pole Pace Motorspordi näol tegemist aga pelgalt edasimüüjaga, vaid eestlased tegelevad ka masina arendustööga, et tulla 2024. aastal välja juba järgmise põlvkonna krosskardiga.
Ent lõpetuseks. Miks ikkagi krosskart? «See on üliväike, mõnus, kompaktne ja mis põhiline, ülikiire ning lihtne hooldada,» tulistab Võsa järjest põhjuseid.
«Kui teed autoga ühe suurema avarii, siis on selle tagajärjed äärmiselt kallid, sest vahetamisele läheb palju varuosasid. Krosskardi puhul on aga nii, et kui sõidad ratta alt ära, siis kümne minuti pärast on juba uus all. Katki lähevad ainult odavad jupid, mida on paari poldiga võimalik kärmelt asendada. See on ka põhjus, miks näeme Eesti meistrivõistlustel 40 ja enamat osalejat. Samal ajal, kui autosid on rallikrossis vähe ja konkurents -väiksem,» lõpetab Võsa.