/nginx/o/2012/02/29/990902t1h5cae.jpg)
Kui USAs midagi ette võetakse ja ehitama hakatakse, tehakse seda ikka suurejooneliselt ja põhjalikult. 1923. aastal valminud Los Angelese Memorial Coliseumi nimeline staadion mahutas juba toona 75 000 pealtvaatajat. Peaaegu, 90 aastat hiljem, võib ennast areenile pressida 93 000 fänni.
Suurest publikuhulgast märksa olulisemad on kindlasti spordivõistlused, mida see võimas rajatis on oma ajaloo jooksul võõrustanud, ja selle kõrval kahvatuvad paljud.
Praegu kasutab Memorial Coliseumi alaliselt vaid Lõuna-California Ülikooli ameerika jalgpalli meeskond Trojan, kuid maailma spordiajaloos teatakse seda areeni rohkem selle järgi, et siin on võõrustatud kahtesid suveolümpiamänge.
Esimest korda võeti seal mõõtu 1932. ja teist korda 1984. aastal, kui legendi staatusesse tõusnud kergejõustiklane Carl Lewis võitis kodupubliku silme all neli kuldmedalit (100 m jooksus, 200 m jooksus, 4 x 100 m teatejooksus ja kaugushüppes – toim).
Lisaks on Memorial Coliseum ainus olümpiaareen maailmas, mis on võõrustanud ka NFLi finaalmänge Super Bowli ja pesapalli World Seriest.
Kõik see puudutas täna varahommikul ka Eesti spordiajalugu, kui meie jalgpallikoondis võttis Memorial Coliseumil mõõtu El Salvadori esindusega.
«USA on suur ning siin ongi kõik asjad suured ja seda peetakse normaalseks. See on üks põhjuseid, miks mulle siin meeldib,» sõnas New York Red Bullsi ridades palliv Joel Lindpere.
«Olen selliste asjadega juba harjunud, kuid paljudele koondislastele on see uus ja huvitav kogemus.»
Kergejõustiku-, ameerika jalgpalli ja pesapallivõistluste kõrval on viimastel aastatel staadionil toimunud näiteks veel ekstreemsportlaste suurvõistlused X Games ning 2009. aastal tähistas Los Angeles Lakers seal oma NBA meistritiitlit. Kõik see on teinud Coliseumi osaks USA popkultuuris, mistõttu on areeni näha mitmetes filmides, seriaalides ja ka reklaamides.
«Ajalugu on staadionil kindlasti kõva,» tunnistas Lindpere.
Veel renditakse seda välja rahvusvahelisteks jalgpallimängudeks (nagu El Salvador – Eesti – toim) ja kontsertideks, kuid sellest kõigest kipub siiski väheks jääma ja seetõttu võivad rajatist ees oodata suured muutused.
Mis saab legendaarsest staadionist tulevikus? «Kuna Los Angeleses ei ole praegu professionaalset ameerika jalgpalli meeskonda, tahetakse Coliseumi moderniseerida ja USA suuruselt teise linna ka profimeeskond tuua,» märkis staadionitöötaja Jorge Guerra. «Meil on üks läbi aegade edukamaid kolledžimeeskondi Trojan, kuid praegu ei ole NFLi klubi ja see peab muutuma.»
Ümberehituskava kohaselt jääks senisest staadionist alles vaid ajalooline sissepääsu osa ja kõik ülejäänu sarnaneks nüüdisaegsete USA areenidega.
Kui ameeriklaste suurusehullustusega on inimesed harjunud, siis sama haiguse käes tunduvad vaevlevat ka salvadorlased. Miks muidu peetakse sõpruskohtumine Eestiga hiiglaslikul areenil.
«El Salvadoris on meil ka suur staadion, mis mahutab umbes 60 000 inimest, ja koondisele meeldib suurtel areenidel mängida. Seetõttu valitakse ka USAs pallides vaid sellised mängupaiku,» põhjendas Kesk-Ameerika riigi rahvusesinduse tegemisi kajastav fotograaf Cesar Bernal, kelle suu vajus imestusest lahti, kui ta kuulis, et eestlaste koduväljak Lilleküla staadion mahutab vaid umbes 10 000 fänni.
Vaatamata kolossaalsetele mõõtmetele ei läinud Memorial Coliseum Eesti jalgpalliajalukku siiski kõige suurema areenina, kus eestlased on mänginud. Mäletatavasti jälgis 1993. aasta 10. novembril Lissabonis Benfica staadionil Portugali ja Eesti vahelist MM-valikmängu 105 000 silmapaari.
/nginx/o/2014/01/13/2749532t1h7711.jpg)